|
|
Viisteist aastat tagasi alustas Põltsamaa vallas Kamari külas aktiivsete inimeste eestvedamisel tegevust Kamari Haridusselts, milleta ei kujutata praegu elu üldse ette. Sealsed inimesed on püüdnud tõestada, et elu on võimalik ka maal, mitte ainult linnades. |
Kamari Haridusseltsi juhatuse liige Liia Lust lausus, et kõik head sõbrad on Kamari Haridusseltsi tegevusele ja arengule kaasa aidanud. Nad on püüdnud Kamaris elu elamisväärsemaks ja paremaks muuta. Ikka selleks, et nad ise ennast seal hästi tunneksid, et nende lastel oleks seal piisavalt tegevust. Samas ei osanud nad oma tegevusele ametlikku algust luues ette arvata, et kunagi see kõik nii laiahaardeliseks muutub.
Viieteistkümne aasta jooksul on uusi mõtteid lisandunud ning seetõttu on haridusseltsi põhikirja mitmel korral muudetud.
Kamari Haridusseltsi juhatuse liikme sõnul on poolteise kümnendi pikkuse tegevusaja sisse mahtunud mitmeid ettevõtmisi, kuid kõige olulisem neist on siiski Kamari kunagise koolimaja ümberehitamine seltsimajaks. Praegu pakutakse kaunilt renoveeritud endises koolihoones kogukonnale mitmesuguseid teenuseid.
Selts on senise tegevusaja jooksul Kamari piirkonda investeerinud ning arendanud tegevusi ligikaudu 370 000 euro ulatuses. Liia Lusti sõnul sisaldub selles summas ka omaosalus, mida projektitoetuste juurde on lisatud.
Huvitavad külalised
2005. aastal tunnustas liikumine Kodukant Kamari küla koos Lääne-Virumaa Uljaste külaga aasta küla tiitliga.
Väga huvitavalt rääkis sünnipäevapeol võitlusest Lasva vallas asuva Pikakannu kooli ellujäämise eest Ave Tamra. Tamra on pidanud oma koduvallas aastaid visa võitlust sealsete vallajuhtidega selle eest, et Pikakannu kooli kinni ei pandaks. Praegu see kool tegutseb, ent võitlus on väga raske ja keeruline olnud ning õhku jääb jätkuvalt küsimus, kas kogukondliku kooli eest võitlemine on võimatu või võimalik. Külla oli kutsutud ka eelmine riigikogu esimees ja kauaaegne Eestimaa külasid hinnanud žürii esimees Ene Ergma, kes rääkis Eesti külast Toompealt vaadatuna. Ene Ergma tõdes, et veel sel ajal, kui ta töötas Tartu ülikooli professorina, ei teadnud ta kuigivõrd sellest, mis Eestimaal tegelikult toimub. Tõsisem ja laiaulatuslikum tutvus Eestimaaga algas põneval 2003. aastal, mil meil kõigil oli võimalus otsustada selle üle, kas me tahame oma elu jätkata Euroopa Liidus või eraldi. Enne seda otsustavat momenti öeldi väga paljudes Eesti paikades Ene Ergmale, et miks me olukorras, kus alles ühest liidust välja pääsesime, kohe teise peame minema. Kuid juba siis mõistis ta, et Euroopa Liidu tugi, millele me loota võisime, määrab suuresti ära edasised arenguvõimalused paljudes väikestes Eesti paikades.
Elu on jõudsalt edenenud
Ene Ergma meenutas, et sattus esimest korda Kamarisse siis, kui kohalikul külaseltsil polnud veel nii uhket maja nagu nüüd. Vaatamata sellele, et tollal käisid seltsi liikmed kokku enamasti Kamari kooli sööklasse, kus sageli küla ja kogukonnaga seotud teemasid arutati, mõistis Ergma, et Kamari Haridusseltsi juhid on väga heaks külaelu mootoriks.
Praegu näitab Ergma sõnul ainuüksi uhke seltsimaja, kui jõudsalt selles külas elu seltsi eestvedamisel on arenenud. Ene Ergma on Eesti neljal korral n-ö risti-põiki läbi sõitnud. Need ringsõidud on talle rasked olnud nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Samas tõdes ta, et oleks valmis kõiki 58 küla, mida ta hindamas on käinud, aasta küla tiitliga pärjama. Kõige keerulisem oli Ergma kinnitusel valida nende väga tublide ja edasipüüdlike külade hulgast tublimatest tublimad.
Õnneks on Eestimaa külad väga erinevad ja erinevus rikastab.
Ergma kinnitas, et tema jaoks pole esikohal need rahasummad, mida seal ühe või teise tegevuse jaoks on kasutatud, vaid inimeste siiras tahe oma kodukoha jaoks midagi positiivset ära teha. Ergma tõi oma kogemustest näite, kus asusid kõrvuti kaks küla. Ühe küla rahvas kurtis talle, et vallavanem toetab ainult naaberküla ja on neid unarusse jätnud. Vallavanemaga vesteldes selgus, et vallavanem oli väidetavalt ripakile jäetud küla jaoks projekti valmis kirjutanud ja sellele ka rahastuse saanud. Kui raha oli käes, arvasid need n-ö unarusse jäetud, et vald peaks saadud rahaga nende ideed ka ellu viima.
Ergma sõnum oli, et inimeste soov peab ikka altpoolt üles jõudma, sest nii sünnib ka tõeliselt positiivne tulemus. Samas tuleb alati ka tõsiselt mõelda, kuhu ja kuidas saadud raha kasutada. Ta meenutas üht Viljandimaal kogetud seika, kus talle ühes vallas näidati suurt ja uhket spordisaali. Ergma sõitis sealt edasi neli kilomeetrit järgmisse valda, kus ta oma suureks üllatuseks täpselt samasuguse spordisaali eest leidis. Ergma lausus, et kõike ei saa teha ainult valimiste kontekstist lähtuvalt ja püüdest kohalikele inimestele meeldida, vaid käituda tuleks arukalt ning teha suuremate otsustuste puhul rohkem koostööd. Kamari jätkuvas positiivses arengus pole Ergma sõnul mõtet kahelda ning ta tõdes, et temal on siia alati väga hea tulla.
Kamari Haridusseltsi juht Kalli Kadastik lausus, et see oli justkui alles, kui haridusselts oma kümnendat juubelit tähistas. Tookord anti juubelisünnipäevaks välja külaseltsi tegevust kajastav kalender. Seltsi liikmed on ikka püüdnud otsida võimalust oma ettevõtmisi jäädvustada.
Viieteistkümne aasta juubeliks otsustati välja anda voldik, mis küll pigem lehvikut meenitab, sest seltsi tegevusaastaid kajastavad lehed on ühest nurgast kruvidega ühendatud. Raha selle tegemiseks saadi tänu Liia Lustile, kellel oli juba olemas kontseptsioon, et seltsi iga tegevusaasta kohta võiks täita voldiku ühe lehekülje. Kalli Kadastik on üle kümne aasta koostanud ja hoidnud seltsi albumeid, milles sisalduvad fotod ja info olid heaks materjaliks voldiku koostamisel.
Külaliste seas olid Põltsamaa vallavalitsuse esindajad, Põltsamaa vallas ja ka mujal maakonnas tegutsevate külaseltside liikmed, samuti ühenduse Kodukant Jõgevamaa juhid, Aivar Kokk riigikogu esindajana ja paljud teised.
Püüavad eelkäijale järele jõuda
Tegelikult sai Kamari Haridusselts alguse selle eelkäija, Kamari Rahvaharidusseltsi liikme Hilda Reidla ideest. Reidla kuulus seltsi aastatel 1920-1940. Ta tegi ettepaneku seltsi taasasutamiseks praegusele aktiivsele haridusseltsi liikmele Ines Kuusele, kes omakorda pöördus ideega Kalli Kadastiku poole. Reidla oli alles hoidnud ka rahvaharidusseltsi lipu. Sellest ideest ajendatuna korraldati juba järgmisel, 1998. aasta suvel suurejooneliselt Kamari külapäevad. Seltsi asutamine toimus Ines Kuuse initsiatiivil ning tema ja Kalli Kadastik kutsusid kolmandaks Marju Kalbuse. Kooli sööklas peetud seltsi asutamine käis nii, et Marju Kalbus kiikas ühe silmaga aknast omapäi väljas tegutsenud lapsi, Kalli Kadastik kooris kooli kokana kartuleid ning Ines Kuusk kirjutas põhikirja. 1999. aasta 7. novembril Kamari Haridusselts 19 inimese osavõtul asutatud saigi.
i
TOOMAS REINPÕLD
