Ümarlaua kokku kutsunud Aldo Reisberg ütles arutelu avades, et esindab lisaks veel kolme kutselist kalurit. Koos Jüri Raidi, Aivar Lepiku ja Koit Saaremaaga on Reisberg juba mõnda aega pidanud kirjavahetust nii põllumajandus- kui keskkonnaministeeriumi ametnikega.
Püügilubade hinnad on laes
Kutselistele kaluritele valmistavad peavalu astronoomilise kiirusega kasvavad püügilubade ja -vahendite hinnad. Näiteks on ääremõrdade hinda tõstetud paari aasta jooksul ca 700% ja angerja aastapüük ei kata Reisbergi sõnul kokkuostuhindu silmas pidades kuidagi ära tema nelja ääremõrra aastamaksu.
“Loatasud on ebareaalsed ja neid sunnitakse meile peale ilma konstruktiivse dialoogita ja faktidel ning pikemaajalisel praktikal põhineva reaalse väljapüügivõimaluse arevastamiseta,? kinnitas Reisberg.
Neli kalurit pärisid, miks pole kalandusspetsialistid Vooremaa järvede kalanduse arengukavasse aastateks 2006-2009 kaasanud nende seisukohti.
“Me ei mahu kuidagi selle ühiskondliku kokkuleppe raamidesse, mille järgi kutseline kalapüük on kord stabiilne, siis aga selgub hoopis, et kutselisi kalureid on liiga palju,” arutles Reisberg.
Teise sõlmküsimusena kerkis üles järvede võimalik rendilevõtmine. Püügivahendite suurt hinnatõusu tõlgendavad kutselised kalurid muu hulgas kui ilmselget vihjet, et nemad end koomale tõmbaksid.
“Kaluritele tundub, et nad on muutunud tülinaks potentsiaalsetele järve rendilevõtjatele, olles järve silmad ja kõrvad. Potentsiaalsed rendilevõtjad aga saavad veel suuri lisatoetusi, samal ajal kui kutselised kalurid pole saanud isegi teavet, kuidas lisatoetusi üldse taotleda,? kinnitas Reisberg.
Ümarlaua kokku kutsunud kalureid kummitab arengukavas olev punkt: optimeerida kalurite arvu.
Nad soovivad jätkata senist kalapüüki ja maksta püügilubade ja ?vahendite eest reaalseid hindu.
Lisaks tegid kalurid ettepaneku uurida, miks on angerjal tänavu kallal punataud ja soovisid ühtlasi, et neid edaspidi kalandusealase statistikaga paremini kursis hoitaks.
Jõgevamaa keskkonnateenistuse kalandusspetsialisti Ene Ilvese andmetel on Vooremaa järvedel praegu püügiloa omanikke Saadjärvel 6, Kuremaal 3 ja Kaiaveres 5, kalureid aga vastavalt 9, 13 ja 8.
“Ma nimetan neid eraldi, sest kutseline kalapüük peab inimest ära elatama. Statistikat tehes ei hakatagi nende loaomanike peale sissetulekut jagama, vaid infosüsteemis on kalur,? ütles Ilves.
Kalandus nagu iga teinegi tegevusvaldkond peab Ilvese kinnitusel ennast ära tasuma. “Nii paljud püügiloa omanikud aga ei saa ennast eluilmas kalapüügiga ära elatatud,? väitis ta ja on kindel, et kalurite arvu tuleb vähendada.
Ilvese sõnul pole praegu ka ühtegi kindlat rendilevõtjat silmapiiril.
“Eks kalanduse korraldajatelgi ole väike hirm. Meie siin maal oleme ju kõik vaesed. Mis saab aga siis, kui tuleb Tallinnast mingi harrastuspüüdjate seltskond ja rendib kõik Vooremaa järved? Seda ma küll ei tea, kuidas teie ajaloolise püügiõigusega siis jääb. Oleme just seetõttu rentimise teemat tõstatanud, et kui ühel ajal riik leiab, et tal on kasulik anda järved rendile, oleks meie seisukoht valmis,? rääkis Ilves.
Kellele on kasulik angerja asustamine?
Kolmandana tõusis päevakorda teema, kas on üldse vaja jätkata angerja asustamist? Kuigi see seisab esialgses arengukavas kirjas, on keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja Ain Soome sõnul mõeldav ka selle lõpetamine, sest sisuliselt on angerja asustamise näol täna tegemist puhtalt kalakasvatusega.
?Me laseme järvedesse sisse klaas- või ettekasvatatud angerja, mis kunagi ei saa võimalust siseveekogudest välja rännata, sest Narva jõel on pais ees. See pole keskkonnakaitseline, vaid puhtalt sotsiaalmajanduslik tegevus,? ütles Soome.
Kui loobuda ettekasvatatud angerja laskmisest Vooremaa järvedesse, ei pea kalurid ka selle asustamisse panustama ja püügiload muutuksid uuesti taskukohaseks. Praegu aga ollakse olukorras, kus riik on kalli raha eest angerjad asustanud ja kalur selle oma taskust kinni maksnud.
Ene Ilvese sõnul on just väikejärvede kasutamise suur killustatus selleks komistukiviks, mistõttu Euroopa raha ei tule. “Keegi väikejärvede kaluritest pole üksi võimeline seda taotlema. Teil on mõistlik ühineda,? ütles Ilves.
Kalandus on majandustegevus
Põllumajandusministeeriumi kalamajandusosakonna juhataja Madis Reinupi väitel tuleb iga järve vaadata eraldi.
“Kalandus on ikkagi eeskätt majandustegevus ja selliseid toetusi, nagu on põllumajanduses, kalanduses ei maksta,? kinnitas Reinup.
Selle asemel või ka kõrval, et külarahvale odava hinnaga värsket kala müüa, soovitas Reinup kaluritel mõelda sellelegi, kuidas kalapüük ennast ära tasuda võiks.
“Kuidas te arengut näete, kui teie eesmärk pole sissetuleku teenimine?? küsis ta.
Reisbergi kinnitusel on tegevuse mõttetuks muutnud vaid kaheksakordne hinnatõus.
“Tahtsin püüdma minna mitte nagu varas, vaid kui aus kodanik, kes läheb järvele ja kellel on püügiluba. Et püüan pisut kala ja saan natuke kasumit ka. Ma ikka püüan edasi ja ma vaatan, kui paks või kui õhuke see Eesti riik on ? kas kodanikuühiskond toimib või ei toimi,? lubas Reisberg.
Ain Soome soovitas kaluritel loobuda senistest eelarvamustest, sest kõik pole veel otsustatud. “Ametnikud lähtuvad lisaks seadusele ka uuringutest. Alustades rentimise teemaga, tellis keskkonnaministeerium veekogude kalavarude rendileandmise kohta uuringu juba mitu aastat tagasi. Me tahame saada laiemapõhjalist arvamust, kas on otstarbekas veekogude kalavarud rendile anda,? rääkis Soome.
Soome jutust kumas siiski läbi, et mingid survegrupid on. “Ka põhiseadus ütleb, et kalavarud kuuluvad kõigile ja meie ministeeriumis ei arvesta rendileandmise küsimuses sugugi vaid survegruppide arvamusega,? kinnitas Ain Soome Vooremaa järvede kutselistele kaluritele.
JAANIKA KRESSA
