Kalmistud on osa kultuurist

Kalmistud on meie esivanemate rahupaigad, ent nad on ka osa meie kultuurist, seepärast on nende kujundamisel ja hooldamisel vaja asjatundlikku kätt ja silma. Muinsuskaitseamet korraldaski hiljuti Jõgeva maavalitsuse saalis teabepäeva kalmistuvahtidele ning valla- ja linnavalitsuste spetsialistidele, kelle vastutusalasse jääb kalmistutega seonduv.

Teabepäeval tutvustas muinsuskaitseameti peainspektorite osakonna juhataja Ilme Mäesalu ülemöödunud aastal vastu võetud ja möödunud aasta algusest kehtima hakanud kalmistuseadust ning kõneles ajalooliste kalmistute hooldamisest ja korrastamisest.

Kui Teise maailmasõja eelses Eesti Vabariigis jõuti vastu võtta kaks kalmistuseadust (1925. ja 1935. a oma), siis taasiseseisvunud Eesti Vabariigis reguleerisid kuni möödunud aastani seda valdkonda ainult mitme ministeeriumi erinevad määrused ja omavalitsuste kehtestatud eeskirjad. Nüüd on siis jälle olemas kalmistuseadus, mis kehtestab üleriigilised matmise ja tuhastamise nõuded ning reguleerib kalmistute rajamist, haldamist, kasutamist ja matmiseks sulgemist. Tõsi, ka nüüd kehtestab kalmistu kasutamise täpsema eeskirja kalmistut haldav omavalitsus või usuline ühendus, ent see peab vastama kalmistuseaduse nõuetele.

Näiteks näeb seadus ette, et enne, kui hauaplatsi hooldamata platsiks kuulutada ja taaskastutusse anda saab, peab see olema vähemalt aasta aega märgistatud vastava lipikuga, millel kalmistu haldaja kontaktandmed. Kui aasta jooksul platsi ei korrastata ega haldajaga ühendust ei võeta, võib platsi anda taaskasutusse tingimusel, et ajaloolised hauatähised ja piirded jäävad oma algsele asukohale.

“Kui jääte hätta hauatähiste ja piirete ajaloolise ja kunstiväärtuse hindamisega, siis kutsuge maakonna muinsuskaitseinspektor appi,” soovitas Ilme Mäesalu.

Kui ajalooliste hauatähiste ja/või piirdega plats on taaskasutusse antud ja sinna hakatakse paigaldama uut hauatähist, peab see nii suuruse kui ka materjali poolest keskkonda sobima. Sama kehtib piirde rajamisel.

Et väärtuslik säiliks

“Asja mõte on selles, et kõik väärtuslik, mis meieni jõudnud, säiliks, ja kõik, mis sinna lisatakse, sobiks eelnevaga kokku,” ütles Ilme Mäesalu. “Kalmistute vanad kvartalid peaksid säilitama ajaloolise ilme, aga samas mitte mõjuma mahajäetutena. Uutes kalmistuosades võib kehtestada aga juba hoopis uued, ajaloolistest kalmistutest erinevad reeglid.”

Ajalooliste hauatähiste ja piirete säilitamise nõue seab kalmistuvahid tihti n-ö kahe tule vahele. Inimesed tahaksid küll hauaplatsi kalmistu soliidses ajaloolise taustaga kvartalis, ent neile meeldiks pigem tühi plats, kus nad saaksid kõike omatahtsi toimetada. Kui kalmistuvaht seadust kaitseb ning ajaloolise hauatähise ja piirde paikajätmist nõuab, ei pruugi platsi uued kasutajad teda mõista. Kalmistute ajaloolise ilme säilitamine on siiski oluline. Muidu võime jõuda sinna, kuhu põhjanaabrid tükati on jõudnud.

“Helsingi Hietaniemi kalmistul on kujukalt näha see, mida Soomes 1960. aastatel tehti,” ütles Ilme Mäesalu. „Seal lükati vanad kvartalid lihtsalt puhtaks ning nende asemele rajati looklevate kõnniteedega murualad, kus ei ole enam perekonnaplatse, vaid kuhu maetakse inimesi lihtsalt sellises järjekorras, nagu nad surevad, ning kus kõigil on ühesugused hauatähised, et rõhutada inimeste võrdsust nii elus kui surmas. Nüüdseks on aru saadud, et selline ümberkorraldus oli suur viga.”

Teist aastat kehtiv kalmistuseadus võimaldab neid, kes kehtestatud eeskirju ei täida, ka karistada kuni 640 euro suuruse sunniraha määramisega. Ka ebaseaduslikult teisaldatud hauatähise lubab seadus vana koha peale tagasi viia.

Ülekasvanud kõrghaljastus

Ilme Mäesalu sõnul on ajalooliste kalmistute kõige suuremaks probleemiks siiski kõrghaljastus, mis pärineb enamasti 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest. Et nõukogude ajal seda regulaarselt ei hooldatud, on see nüüd ülekasvanud. Enam kui sajand tagasi istutatud puud kipuvad tuules murduma, nende juurestik on roninud hauatähiste, kalmistupiirete ja kabeliseinte alla, lõhkudes neid, suurte puude lehestiku varjus hakkavad aga võimust võtma samblad ja hallitus.

Selle üle, missugused puud kalmistult maha võtta tuleks, ei saa otsustada kalmistuvaht ainuisikuliselt, vaid selleks tuleb kokku kutsuda muinsuskaitse- ja keskkonnaametnikke kaasav komisjon.

“Sellest, et kalmistult vanu puid maha võtma hakatakse, tuleb aga rahvast kindlasti valla lehe ja valla kodulehe kaudu teavitada, sest muidu võib sellest tõusta suur meediakära: kalmistul tehtavad raietööd kütavad alati emotsioonid üles,” ütles Ilme Mäesalu.

Kalmistule uue kõrghaljastuse rajamiseks on tema sõnul vaja kindlasti projekti. Kalmistu eeskirjadesse, mille koostavad ja kehtestavad vallavalitsused, soovitas ta aga kirjutada punkti, et hauaplatsidele tohib istutada ainult puude madalakasvulisi leinavorme. Ka hekkidele võiks kehtestada maksimaalse lubatud kõrguse (näiteks 120 cm) ja nõude, et hekke tuleb vähemalt kord aastas pügada. See aitab tulevastel põlvedel kõrghaljastusega seotud probleeme vältida.

Ilme Mäesalu sõnul on kalmistu kohaliku kultuuripärandi kandjana kogukonnale väga oluline. Kalmistu jutustab paiga lugu, seal elanud inimeste lugusid, majandusliku jõukuse tõusu ja languse lugu (kõige uhkemad hauatähised meie kalmistutel pärinevad talude päriseks ostmise ja 1930. aastate majandusliku tõusu ajast!), paikkonna kultuurilugu, käsitööoskuste arengu lugu jne.

“Kalmistuvahi töö on keeruline,” ütles Ilme Mäesalu. “Ta peab oskama inimestega suhelda ja loodusega kooskõlas tegutseda, tundma hästi selliseid materjale, nagu kivi ja metall jne. Õnneks on kalmistutele tööle tulnud palju häid tegijaid, kes on kogu hingega asja juures. Võrreldes 1990. aastatega on kalmistute hoolduse tase tunduvalt tõusnud. Niisugust asja küll enam pole, et prügimägi keset kalmistut laiutab.”

Muinsuskaitseameti Jõgevamaa vaneminspektor Sille Raidvere lisas, et loodetavasti hakkavad ka kalmistukasutajad üha enam mõistma, et ajaloolised hauatähised ja piirded annavad nii platsile kui ka kogu kalmistule ajaloolist väärtust juurde ega võta neid tülikate segajatena.

i

RIINA MÄGI