Õpetaja Kalle Kadakas, milline on Toronto Vana-Andrese kogudus?
Kogudus on Eesti mõistes suur ja väga tubli. Seal on ligi 1000 hinge. Pühapäevasel teenistusel on tavaliselt kohal 40-50 inimest, suurematel pühadel, nagu jõulud, vabariigi aastapäev ja leeripüha, on kohal 700-800 inimest.
Nad on samasugune läbilõike kogudus nagu Eestiski. Aktiivsemad vanemad alustalad on kohal ikka igal pühapäeval, need, kes on seal liikmed koguduse asutamisest saadik.
1952. aastast asub eesti kogudus samas paigas Vana Andrese kirikus Jarvis Striidi ja Carltoni nurgal, mis endise Suure-Jaani koguduse õpetaja Otmar Pello ja läti õpetaja juhtimisel osteti kahele kogudusele. Kui me Eestis oleme harjunud, et eestlased ja soomlased saavad omavahel läbi, siis Kanadas on lätlased ja eestlased ühes kirikus, saades sõbralikult läbi.
Kuidas sattusite seda kogudust teenima?
Kandideerisin Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja kohale, kui Välis-Eesti Luterliku kiriku peapiiskop Udo Petersoo emerituuri siirdus. Olin just äsja Põltsamaa kogudusest koondatud ja teenisin vikaarõpetajana Mõisaküla ja Kolga-Jaani kogudusi.
Teisel advendipühal 2005, kui ma pidasin Kolga-Jaanis teenistust, kuulsin, et uks läks lahti ja siis oli tunne, et mingi oluline asi on sündimas. Toronto Vana-Andrese koguduse juhatuse esimees Toivo Hiir ja tema sõbrad olid tulnud mind vaatama-kuulama-filmima.
Uue õpetaja otsimise komitee otsustas minu kandidatuuri kasuks. Sõitu Kanadasse alustasin 2005. aasta augustis, jättes ilusti hüvasti kodumaaga, käies veel Kolga-Jaani kogudusega mõnusasti ekskursioonil ja vaadates Suure Munamäe tornist Eestimaa peale.
2. oktoobril 2005 pühitses Udo Petersoo mind määramata ajaks Vana-Andrese koguduse õpetajaks.
Olete seitsmes kodumaalt läinud õpetaja Torontos, kuid esimene Vana-Andrese koguduses.
Jah, kõik teised on teeninud Peetri kogudust. Torontos on kaks Eesti Evangeeliumi Luteriusu kogudust Kuigi mõlemad on E.E.L.K kogudused, on nad erineva alluvusvahekorraga. Vana-Andrese kogudus allub ka Kanada Eastern sinodile ja Peetri kogudus Missouri sinodile. Need on kaks erinevat luterlikku sinodit, erinevate vaadete ja rõhuasetustega. Meie oleme rohkem alalhoidlikud ja Peetri kogudus on rohkem aldis uuele, kuigi Eastern sinod ise on mõnes mõttes liberaalsem kui alahoidlik Missouri sinod. Kahele luterilikule kogudusele lisaks on veel väga tugev baptistikogudus, mis asub Eesti Maja vahetus läheduses, ja apostellik õigeusu kogudus, mis tegutseb Peetri kiriku juures. On ka vabakogudusi, mis tegutsevad Jonesi avenüül ja Eesti Majas.
Lisaks minule oli sel aastal Torontos Peetri koguduses teenimas ka tänane Nõo koguduse õpetaja Mart Jaanson, kes on ühtlasi Eesti Muusikaakadeemia lõpetanud kompositsiooni erialal.. Meeldejääv oli jumalateenistus üksnes laulus, kus kaasa teenisid kolm luteri vaimulikku ja üks ortodoksi preester. Kaasa teenisid lauljad erinevatest kooridest. Orelil mängis koguduse organist ja helilooja Lembit Avesson. Kirikus oli kohal 700-800 inimest.
Millised on Teie muljed väliseestlastest?
Mind kui kodumaalt tulnud vaimulikku on väliseestlaste poolt lahkelt vastu võetud. Ja arvan, et olen tänaseks siinses eesti ühiskonnas oma kohta leidmas.
Meil on olnud ka sellest väljendist ?väliseestlased? juttu ja nad pigem eelistavad olla pagulased. Selles sõnas peegeldub enam tõde, nende sunnitud olukord. Oli valida, kas elu või surm. Teame kui paljud jäid randa sel tormisel ööl, kes oleksid soovinud vabasse maailma pääseda, aga polnud enam paati. Meil on nii väärikas pagulaskond, kes armastab oma kodumaad ja on ajaloolistes piirsituatsioonides tegutsenud otsustavalt oma kodumaa heaks. Seda ka tänasel päeval. Igal pühapäeval mõtlevad kogudused palves oma maale ja rahvale, osades kirikutes kõlab igal päeval viimane salm meie riigihümnist. ?Su üle Jumal valvaku….?.
Minu südant on liigutanud nende inimeste elulood, kes on üle 80 ja 90, kes on üle elanud pagulase kohanemisraskused, alustades nullist. Nad on meenutanud, et põgenemise momendil on Looja neile kõige lähemal olnud ja kuidas nad on üksnes tänu Jumala ime läbi teisele kaldale jõudnud.
Olen heas mõttes rahvuslikku uhkust tundnud selle koguduse keskel viibides. Rõõmu valmistab, kuidas rahvuskaaslased Kanadamaal on alles hoidnud emakeele ja eesti meele, kuidas seltsi-, kultuuri- ja koguduseelu on arendatud. On raamatukogud, akadeemilised ja kunstiorganisatsioonid, skaudi- ja gaidiliikumine, laulukoorid ja võimlemisrühmad, filmifestival jne, jne.
Selles legendaarses Eesti Majas, millest oleme kuulnud läbi Ameerika Hääle ja Vaba Euroopa kanalite, need sündmused toimuvad. See maja on saarlaste ehitatud, ta sai hiljuti uue klaveri, seda maja üüritakse ka välja teistele seltsidele ? Toronto on multikultuurne ühiskond, seda maja ülal pidada on küllaltki raske.
Mis on Kodumaalt Lahkumise Püha?
Seda tähistatakse septembrikuu kolmandal nädalal, sel aastal 24. Septembril. Meenutatakse päeva, mil vaenlase eest põgenedes tuli jätta selja taha Eestimaa rand.
Pole ju saladus, et kuigi tänaseks on müürid ja raudsed eesriided langenud, on jäänud teatav veelahe nende vahel, kes elavad seal ja nende vahel, kes elanud siin. On vastastikuseid etteheiteid, et miks ühed ära läksid ja tagasi ei tule ning miks teised võõraid väärtushinnanguid omaks võtsid ja nendest lähtuvad.
Vaimulike asi on vastastikust mõistmist luua, silda ehitada. Arvan, et preestritena, mis ju tõlkes sillaehitajaid tähendab, oleme kõik vaimulikud seal rahvuskaaslasi teenides seda ka olnud. Tänased pagulaseestlased tegid valiku vabaduse ja vangla vahel, valides vabaduse ja elu. Vabaduses ei unustatud hetkekski oma kodumaad. Oma tegevuse ja hoiakutega on nad Eesti saatust vabanemise suunas mõjutanud.
Lähiajaloole tagasi mõteldes oli ju erinevaid valikuid. Pagulased valisid Eesti kongressi tee, seal nad osalesid, saatsid suure esindatuse. Meie riigi taasiseseisvumine juriidilise järjepidevuse alusel on paljuski Eesti Kongressi tee tulemus.
Miks nad Eesti vabanedes tagasi ei tulnud ja võimu ei võtnud?
Paljud rahvuslikult meelestatud inimesed siin ootasid nende julgemat ja mõjusamat osa meie ühiskonna elus.. Paljud on mõistnud, et nende panus vabanenud Eestis polnudki nii oodatud, kui nad alguses lootnud olid ja seda eeldada võis. Aga paljud on siin esiisade ja -emade maal. Paljud sealsed noormehed on teeninud ka Eesti kaitseväes. Nende armastus kodumaa vastu on palav, nad teavad minutilise täpsusega uudiseid, kõiki kodumaa sündmusi. Nad hingavad ühes pulsis, loevad ajalehti, nad on väga suure tähelepanuga kohal. Mõned viimase aja otsused on teinud neid ärevaks. On suurepärane ajaleht ?Eesti Elu? ja seal olev sündmuste kroonikat ja huvitavaid elulugusid kajastav internetilehekülg. Nii loodetakse olla nähtav ja kuuldav Kodu-Eestis. Nad ei ole loobunud, nad elavad meie maa ja rahva elule jäägitult kaasa.
Millised on Kanada noored eestlased?
Hiljuti käis mul leeris 10 last. Vanemad rõhutasid, et ärgu ma rääkigu nendega mitte mingil juhul inglise keeles. Pärast, kui viibisin külalisena leeripidudel, liigutas mind, kui nägin noori tänamas vanemaid, kes olid innustanud neid eesti keelt õppima.
Skaudiliikumisel on Kanadas hoopis teine tähendus kui meil. Skautluse kaudu kasvatatakse eestlust, eesti ühiskonna liikmeid ja tulevasi juhte. Skautidel on kaunis metsajõulupuu komme. Ükski puu ei pea surema, kui on Lunastaja sünnipäev. Nad süütavad küünlad pargis, laulavad seal eesti laule ja jõululaule. Nad armastavad laulda nad teavad paljusid olulisi rahvalaule peast. Seal on isamaa-armastus, mis meil kipub vahel meelest minema.
Kui tugev on Välis-Eestis paikkondade identiteet?
Saarlased, hiidlased, virulased, mulgid, pärnakad – kõik on eraldi. Kitsa paikkonna ehk kodukoha identiteet on väga tugev. Minagi olen meeldivalt lülitunud Mulkide Seltsi tegevusse.
Tagametsa talus oli meeldiv kohtumine, sisse sõites on väravas kiri: ?Minu Eesti on siin?.
Esmapilgul jäi mulje, et see on protest. Pigem aga fataalsus. Leiad ennast Taevaskoja äärselt nurmelt ja peremees ongi Põlvamaalt pärit. Kindral Kurvitsa järeltulija Enn, kes on võtnud 400 ohvitseri oma tallu, kostitanud neid.
Ontario on eestlasele lähedasemaid kante, see on sarnase loodusega.
Seal on eestikeelsete nimedega paigad Jõekääru, Kotkajärve ja Seedrioru.
Eestlased on mõelnud ka tuleviku peale, mõelnud oma elu läbi. Nad on mõistnud, et saavad vanaks, ning ehitanud selleks Ehatare, mis on tõeline Eesti kodu, üks Toronto ilusamaid vanadekodusid, kus inimesed suurepäraselt hoolitsetud. Kuigi kirikus ei käida vahest liig tihti, nagu eestlasel ikka kombeks, on side kirikuga olemas ja ohvriannetus annetatud.
Võib-olla on vaimsus au sees?
Ilus on näha neid tarku eestlasi! Torontos on umbes 22 000 eestlast, aga nende hulgas on palju arste, juriste, arhitekte.
Kuidas suhtlevad eesti vaimulikud Torontos omavahel?
Elame perioodis, kus Udo Petersoo igavikku kutsumise järel valime uut peapiiskoppi, see peaks jõuludeks selguma, praegu on kt Thomas Vaga Lakewoodist. Oleme pidanud teaduskonverentsi, kus käis esinemas prof. dr. Tarmo Kulmar. Olene koos olnud Sinodil. Me oleme preestrid, sillaehitajad, tahame olla sillaehitajaks mitte ainult inimese ja jumala, vaid inimese ja inimese, eestlase ja eestlase vahel. Kanada on riigina palju meie rahvale andnud, ta on andnud kodu, andnud katuse. Me mõtleme kirikus alati mõlema maa ja rahva peale, palvetame mõlema maa ja rahva eest.
Olete Eestis tuntud kui mees musta talaariga. Milline jumalateenistuse kord on kasutusel Vana-Andrese koguduses?
Vana agenda, nagu enne sõda. Sama kord, kui meie vanavanemate ajal oli.
Millega seletada uutmisevajadust kodumaa kirikus?
Põlvkondade vahetusega, teatava vaakumiga. Uus põlvkond, noored mehed ja naised; uued vaated, uuesti tegemise tahtmine. Skandinaavia mõjuväli, Soomes ja Rootsis on liturgiline reform juba toimunud, me oleme seotud Porvoo lepinguga millest lähtuvalt ka otsused muudatuste teeks. Selleski pole midagi uut, taolised protsessid toimusid Eestis ka 1930. aastate lõpul, kuid siis jäi peale alalhoidlik suund.
Mis kirik teid Põltsamaalt koondas?
See on pikk lugu. Ja vett on palju merre voolanud. Ei tahaks nagu rääkidagi enam ja olles toimunuga leppinud . . Ants Tooming palus, et ma teda aasta jooksul Kolga-Jaanis asendaksin. Ma ei saanud ära ütelda, sest tunnen selle paigaga suurt seotust. Mu vanaisa on seal olnud juhatuse esimees, mu vanavanaonud on kuulunud sellesse kogudusse ja paljud lähedased veel tänase päevani.
Ma olin nõus, ja nõus oli ka toonane praosti kt ja loa andis ka toonane peapiiskop, aga kummalisel kombel pandi mulle süüks, et olin Põltsamaa juhatusele sellest ebakorrektselt teatanud. Nagu ma siis aru sain ja hiljem kinnitust on leidnud, olid kaalul koguduse majandushuvid, mis toonase juhatuse esimehe ja õpetaja poolt koondamise läbi päästetud said. Ja nii, pärast koondamist, sai minust nn väliseestlane.
JAANIKA KRESSA
