Põltsamaa ühisgümnaasium tähistab sellel aastal koolielus kahte tähtsat sündmust – kooli 95. aastapäeva ja endise koolidirektori Kalju Terase 90. sünniaastapäeva.
1917. aastal 17. detsembril alustas endise kõrgema algkooli ruumes (praegu Carl Schmidti Maja) tööd Põltsamaa reaalgümnaasium. Esimeseks direktoriks oli Jaan Peterson-Põldra.
1951. aastal asus Põltsamaal kooli juhtima noor ja energiline mees Kalju Teras, kellel tuli võtta oma õlule suure kooli juhtimine koos selle töö murede ja rõõmudega.
Tegi sõja kaasa algusest lõpuni
Vaatamata oma noorele eale, oli ta näinud 29 elatud aasta jooksul juba nii mõndagi. Kalju Teras oli sõja algusest lõpuni kaasa teinud. Selle aja kohta on ta ise öelnud järgmist: “Tulin sõjast tagasi 23-aastasena ja tundsin end vana mehena.”
Kuid siiski jätkus tal tahtejõudu ja sihikindlust lõpetada töö kõrvalt 1950. aastal Tallinna Õpetajate Instituut ja 1956. aastal E. Vilde nimelise Tallinna Pedagoogilise Instituudi ajalooteaduskond.
Kes oli Kalju Teras ja kuidas teda iseloomustasid kolleegid ja endised õpilased?
Kalju Teras sündis 1922. aasta 24. novembril Tartu maakonnas Rõngu vallas. Temast sai suure, ühendatud kooli idee algataja, looja ja ehitaja ning kõige pikema staažiga direktor (ligi 40 aastat) Põltsamaa koolihariduse ajaloos, kuid eelkõige oli ta selle kooli hing.
Rahulik ja kindla meelega mees, tasakaalukas ja tähelepanelik nii õpilaste kui kolleegide suhtes.
Nii, nagu ta nimigi ütleb, oli ta tugev ja vastupidav kui teras ja kindel ning kõikumatu kui kalju. Vähe on neid inimesi, kelle nime tähendus ja elutöö iseloom kokku lähevad. Kalju Teras oli üks neist õnnelikest.
Autoriteet, keda kõik aktsepteerisid
Kolleegide silmis köitis tähelepanu tema oskus tööd teha ja tehtud töö pälvis ka tunnustamist. Talle on antud mitmeid aumedaleid ja omistatud aunimetusi. Töötades direktori ja ajalooõpetajana, jätkus Kalju Terasel veel aega tegeleda ka spordi, looduskaitse ja aiandusega.
Õpilastele tundus ta väga range ja nõudliku õpetajana, karmi ja õiglase õigusemõistjana. Samas oli ta autoriteet, keda kõik aktsepteerisid — ikkagi oma kooli direktor. Nii mõnigi pahandusega hakkama saanud koolilaps oli trotslikult üle direktori kabineti läve astunud ja sealt mõne aja möödudes mõtlikult väljunud, sest oodatud valjuhäälse pahandamise asemel toimus küll range, kuid vaikne ja põhjalik arutelu, millest jäi kõlama, et pole ühtegi raskust, mida ei saa ületada, kui inimene seda ise väga soovib.
“Kõik sõltub sellest, kuidas ise suudetakse ja osatakse oma elu korraldada,” on Kalju Teras öelnud. Tema juurde võis minna oma muredega, viltu kiskunud tööde ja tegemistega. Tal jätkus alati aega inimest ära kuulata, mõista ja nõu anda. Oma ametit iseloomustas ta järgmiselt: “Kõige rohkem tahaksin olla õpetaja selle sõna otseses mõttes. Kuid õpetajatööd saan teha vaid ehk napi veerandiku tööaja kogusummast. Vahel lähen tundi lausa puhkama. Annan lõpuklassidele ajalugu.”
Kõige meeldejäävam päev oli 1967. aasta 1. september
Paljudele praegustele Põltsamaa ühisgümnaasiumi õpetajatele on Kalju Teras olnud nii õpetaja kui direktor. Kalju Teras oli alati rõhutanud, et üksinda ei suuda inimene midagi, kõik sõltub kollektiivist. Ja oma kollektiivist pidas ta väga lugu.
1964. aasta suveks valmis Põltsamaa keskkooli uue koolihoone projekt.
Kõige meeldejäävam päev oli 1967. aasta 1. september, kui alustati õppetööd Veski tänava uues koolimajas. Uut koolimaja oli väga vaja, sest vanas majas toimus õppetöö kahes vahetuses. Õpilased ja õpetajad aitasid kõik uue koolimaja ehitamisele kaasa. Nii, kuidas kerkisid uue kooli müürid ja ehitusplatsil valitsev kaos asendus õpilaste käte jõul korra ja puhtusega, nii, kuidas kadusid ehituse ümbrusest kivivirnad ja prahihunnikud, sündisid ka õpilaste uued väärtushinnangud ja hoiakud ning muutus töössesuhtumine. See kõik mõjutas noori positiivselt.
Oma pikkade koolis töötatud aastate jooksul ei olnud Kalju Teras kunagi varem ega ka hiljem kohanud koolipere sellist valmisolekut tasuta tööks. Lapsed olid valmis kõigeks, nad olid valmis liigutama mägesid. Ja seda nad tegidki: lammutasid vana mõisamüüri ja vedasid kivid kooli hobusega uue maja vastas asuva jõesaarekese kaldakindlustuse rajamiseks. See oli tõeline looduse ümberkujundamine vasakkaldal.
Lisaks kõigele muule oli Kalju Teras ka väga sportlik ja õpilastele eeskujuks. Tema lemmikspordialad olid korvpall ja kergejõustik. Paljud mehehakatised imetlesid omal ajal direktori saavutusi spordivõistlustel ja said innustust ka ise järjekindlamalt treenida, et midagi saavutada.
Tõeline loodusemees
Kalju Teras oli ka loodusemees. Ühes artiklis on ta kirjutanud, et inimesse istutatud loodusearmastus ja ilumeel panevad teda looma uut ilu — ning vastupidi.
Kalju Teras pidas väga lugu loodusest ja korrastatud kooliümbrusest. Ta oli kindel, et kaunis loodus meie ümber peab sünnitama ilu ja headust ka meis endis. 1960. aastast alates oli ta linna looduskaitseseltsi esimees.
Arnold Kulli mäletamist mööda imetles ta alati Eesti põlismetsi ja unistas, et ükskord, kui ta pensionile läheb, rajab ta just kusagile sellise metsa äärde oma kodu, et rahulikult loodust nautida.
Kalju Teras armastas koos oma pere ja lähemate sõprade peredega reisida. Samuti meeldis talle lugeda reisikirjeldusi, et ammutada teadmisi teiste maade kultuuridest.
Kalju Teras oli inimene, kes tuli Põltsamaale ja siia ka jäi. Ta pühendus oma tööle täielikult ja töötas hiliste õhtutundideni. Tänu temale loodi Põltsamaale keskkool, kus said ja saavad veel praegugi õppida nii linna kui valla lapsed. Samuti rajati tema eestvedamisel spordiväljakud, jätkati kooliaia arendamist.
Muutlikest aegadest hoolimata saatis ta maamehe tõsise meelega ellu mitmeid põlvkondi noori, kellest paljud on jätkanud õpetajatena tööd siinsamas Põltsamaa koolis. Selleaegne Põltsamaa Keskkool oli tuntud üle Eesti.
Kalju Teras lahkus meie hulgast 14. novembril 1990. Kooli vilistlaste ettepanekul ja Kalju Terase 90. sünniaastapäeva ning kooli 95. aastapäevaga seoses avame vilistlaspeol 2013. aasta 8. juunil Kalju Terase nimelise mälestuspingi. (Info PÜGi kodulehel). Kalju Teras väärib mäletamist.
Kalju Terase mõtteid koolist
*Nagu igas töös, pakuvad siingi rahuldust saavutused, töö tulemused.
*Meie töö tulemusena aga peab kasvama uus inimene, tore ja töökas, õige ellusuhtumisega.
*Kõige rõõmsam moment on küpsustunnistuse kätteandmine.
*Elurõõm on ikka kõige sügavam rõõm.
*Kooliasjus on midagi lõplikku raske öelda. Iga lahendatud probleem sünnitab uue ja raskema
*Ja hariduspõld kipub rohkem selline olema, kus salakive järjest juurde tekib. Ei mäletagi aega, mil vaod tulid konarusteta, sirged. Ikka raksuvad kuskil kivid. Aga selline on juba elu, selline tema dialektika.
i
SIRJE ANGE
