Tegelikult ei saanud kõiki viitteist loomepäevadele tulnut sugugi vigursaagijateks nimetada. See määratlus sobib nimelt nende kohta, kes taiese üksnes sae abil valmis teevad, Kääpal oli aga neidki, kes peavad õigemaks puukuju peitli ja lihvimismasina abil viimistleda. Meistreid oli kohal Harju- ja Hiiumaalt, Järva- ja Virumaalt ning mujaltki. Ning saagi ei vingutanud Kääpal sugugi ainult täismehed, vaid ka kolm naisterahvast ja üks kaheksa-aastane poiss ? Jänedalt pärit Joosep Perandi.
“Mina pole oma lastele kunagi tööriistu keelanud,” ütles Joosepi isa Raivo, kes mõistagi ka ise loomepäevadel osales. “Kui Joosep kaheseks sai, pidin hakkama oma kõige teravamaid peitleid tema mänguasjakastist otsima. Poisi ema mossitas algul küll natuke, aga siis sai aru, et pole mõtet. Nüüd võib Joosepit juba kolmeaastase staa?iga saemeheks lugeda ja kõik luud-liikmed on tal terved. Aga eks talle ole saanud ka omajagu ohutustehnika loenguid pidada.”
Joosep otsustas Kääpal välja saagida Kalevipoja laeva, isa Raivo valis kujutamisobjektiks kive kandva Linda. Kuusepalk, mille Raivo algmaterjaliks sai, oli küll sellise kuju loomiseks natuke kõhnavõitu, aga meister arvas, et eks siis tule Linda süles olev kivi suht lapik teha.
Dvigateli treial
“Selle, mida sa puust välja saed, ütlebki mõnikord ette tellija, mõnikord puu ise,” ütles Perandi. “Kõige rohkem on tellitud öökulle: neid tehes hakkasin end tundma juba nagu Dvigateli treial. Lõpuks kehtestasin neile paraja kirvehinna. Kui leidub keegi, keda seegi ei kohuta, siis võtan ennast kokku ja teen talle ikka öökulli ära. Rohkem meeldib mulle aga teha selliseid natuke “hulle” puitehitisi, nagu Noa laeva kujuline välibaar Kaberneemes või suure vankri kujuline söögituba Jänedal.”
Eestlaste öökullilembust tunnistas teinegi jänedalane Valdur Luhajärv, kes saekunstipisiku just tänu Raivo Perandile külge sai.
“Ametilt olen tegelikult pottsepp,” ütles Luhajärv. “Kui aga Raivo mu kolm aastat tagasi ühele puupäevale kaasa võttis, sain vigursaagimisest maigu suhu ega ole sellest enam loobuda suutnudki. Olen üldiselt vaikne ja kinnisevõitu inimene, vigursaagimine on see, mille kaudu end välja saan elada.”
Öökullide kõrval tellivad inimesed koduaeda või maakodusse ka siilikujusid. Siili saagis Valdur Luhajärv välja Kääpalgi. Ja sättis talle esikäppade vahele laua kirjaga “Löö serviti, ikka serviti.”
Mõõtudelt kõige suurema töö võttis loomepäevadel ette Lääne-Virumaal Sagadis elav ja sealses looduskoolis retkejuhina töötav Urmas Rauba: ta meisterdas Saare mõisa pargis maha murdunud tamme tüvest sortsiga võitleva Kalevipoja kuju.
“Tammepalgi võtsin sellepärast, et see on ilus ja samas vastupidav materjal,” ütles Rauba. “Kui midagi teed ja see ilus välja ka kukub, siis tahad ju ikka, et see kaua püsiks. Nii suuri mõõtmeid ma kujule ette ei planeerinud, ent palki asja ees, teist taga, väiksemaks saagida ka ei raatsinud. Nüüd ei teagi, kas saan oma töö loomepäevade lõpetamise ajaks valmis: tammepuit on ju, teadagi, tihke ka.”
Sobib ka naisele
Üks kolmest nais-saemeistrist ? viie lapse ema Maire Põldma ? elab praegu küll Hiiumaal, ent sündinud-kasvanud on ta Põltsamaal.
“Mootorsae võtsin kätte kuus aastat tagasi, kui lastega Hiiumaale kolisin,” ütles Maire Põldma. “Koduses majapidamises oli vaja lihtsalt üht-teist teha ja töömehe otsimise asemel otsustasin ise proovida.”
Nagu selgus, sobis saetöö Mairele väga ja tarbetoimingute juurest jõudis ta üsna pea saekunstini. Ema hurjutavat Mairet küll, et jätku järele, kuni käed-jalad veel terved, tema ei lase ennast aga sellest segada. Sae seltsis Maire suved enamasti mööduvadki: tal on tööandjaga, valgusteid tootva firma juhiga kohe selline kokkulepe, et suved on tal saetöö jaoks vabad. Kääpalt loomepäevadelt sõitis Maire näiteks Otepääle üht eratellimust täitma ning sealt edasi põrutab Saaremaale Õlletoobrile, kus jälle suurem saagijate seltskond koos.
“Viimasel ajal on Eestis selliseid üritusi, mille üheks koostisosaks on puukujude meisterdamine, väga palju korraldama hakatud,” ütles endine Luua Metsanduskooli õpilane ja praegune Eesti Maaülikooli tudeng Ott Olesk. “Sellele vaatamata olid kõik, kellele ma siinsete loomepäevade asjus helistasin, ainsa kõne peale kohal.”
Ott Olesk oli nimelt see kontaktisik, kelle kaudu loomepäevade korraldajad, Sihtasutuse Kalevipoja Koda juhataja Taavi Pirk ja projektijuht Andri Plato puutaidurid kokku kutsusid.
“Loomepäevad korraldasime selleks, et kavandatavasse Kalevipoja teemaparki puuskulptuure saada,” ütles Taavi Pirk. “Pidanud nõu Eesti Metsaseltsi esimehe Kaupo Ilmetiga, otsustasime, et ei tee vigursaagimisvõistlust, vaid just loomepäevad. Võistlusel saab auhinna ju ainult üks, loomepäevadel maksame aga kõigile väikese päevaraha. Pealegi pole loomepäevadel stiilipiirangut: kõik võivad oma tööd viimistleda just nii, nagu tahavad.”
Kuna Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus toetas loomepäevi Peipsi Piirkonna Arenduskoja kaudu, otsustati arenduskotta kuuluvatele omavalitsustele, Saare, Pala, Torma ja Kasepää vallale ning Mustvee linnale, kinkida igaühele üks loomepäevadel valminud kotkakuju. Lisaks töötegemisele said puutaidurid aga ka Saarejärve ujuvsaunas lõõgastuda ja koos kohaliku kratiküla krattidega simmanit pidada.
RIINA MÄGI
