Tarkusetera mõte seisneb selles, et inimene peaks jõudma oma arengus selleni, et ise endaga toime tuleb. Suures plaanis võib inimarengu jagada kolmeks etapiks: inimene vajab kõrvalist abi; inimene tuleb iseendaga toime; inimene tuleb ise toime ja suudab aidata teisi.
Kõrgemale arengutasemele jõudnud inimene on tõeliselt vaba. Tema vabadust ei piira vaimsed, füüsilised ega materiaalsed mured. Tema loomulikuks meeleseisundiks on elurõõm, meelerahu, enesekindlus ja abivalmidus.
Ajalugu pakub lahkelt sellekohaseid näiteid. Näiteks Jeesus Kristust ei kummardatud mitte sellepärast, et ta oli jumala poeg, vaid et ta oli jõudnud kõrgemale arengutasemele ja see arengutase tegi temast jumala. Jumal ei ole karismaatiline isiksus ajaloost. Jumal on inimese kõrgem arengutase, mille poole me kõik peaksime püüdlema.
Loomulikult on igal usundil oma elufilosoofia, mida püütakse levitada, kuid põhimõtted on kõigil ühed ja samad: sina ei pea püüdlema võltsväärtuste poole, sa ei tohi teha halba enesele ega teistele; pinguta selle nimel, et valitseksid rahu, rõõm ja armastus. Tänaseks on usundid kahjuks väärastunud, sest nad ei õpeta vabadust, vaid tekitavad sõltuvust. Tänases ühiskonnas peitub peaaegu iga abi taga varjatud tagamõte, selleks on reeglina soov kedagi enese heaks tööle panna. Kirikus läheb suurem osa energiast ja rahast nn vile peale. Pingutatakse selle nimel, et ehitada monumente ja kummardada ajalugu. Inimarengu nimel ei pinguta keegi, sest see suurendaks vabade inimeste arvu ja vähendaks sõltuvust kirikust. Kirik vajab võimalikult palju jüngreid ja ei investeeri nende arendamisse, sest kõrgel arengutasemel inimesed on vabad ja võivad kiriku teenistusest lahkuda. Samas ei suuda kirik enam edukalt uusi jüngreid värvata, sest puuduvad karismaatilised liidrid. Inimestel puuduvad eeskujud ja eesmärgid, kirik on vastuolulises seisus.
Täpselt sama lugu on riigiga. Riik on süsteem, mis on välja töötatud teatud ühiskonnakihtide maksustamiseks. Makse kogudes jagab riik osa rahast uuesti laiali, et tagada maksubaasi säilimine. Seda loomulikult selleks, et nn sulane oleks võimeline tööd tegema ja et teda ei maksustaks keegi teine. Maksubaasi kaitseks on loodud näiteks haigekassa, politsei, piirivalve jne.
Koolid toodavad juurde töölisklassi, kes on teatavasti riigi põhiliseks maksubaasiks. Ettevõtjas on tänaseks saanud inimene, keda ei saa maksustada, sest siis viib ta oma ettevõtte ja kapitali teise riiki. Töökohtade vähenemine vähendab aga riigi maksubaasi. Selleks, et ühel riigil (piirkonnal) läheks hästi, tuleb seal luua võimalikult suur hulk väärtusi, kindlasti rohkem, kui selles riigis tarbitakse. Tuletan meelde, et väliskaubandusbilanss on meil reeglina negatiivne.
Riigi tulubaasi suurendamiseks tuleks investeerida inimarengusse. Vaja oleks koolitada laia silmaringiga inimesi, kes suudaksid luua ettevõtteid ehk ehitada üles riigi majandust. Inimarengusse panustamine võib tunduda ohtlik, sest kõrgel arengutasemel on inimene vaba ja võib lahkuda. Kui aga ettevõtjaid ei ole, siis on sunnitud lahkuma töölisklass.
Koolitussüsteemi muutmine on raske ja keeruline ülesanne. Sellest annab tunnistust võimuladviku käitumine ? selle asemel, et panustada inimarengusse, ehitatakse võimusümboleid: hooneid, teid, sildu, mälestusmärke muuseume jne.
Konkreetse asja peale on väga lihtne osutada ja öelda: MEIE TEGIME. TEHTUD. TEHTUD. TEHTUD. Riik ei vaja inimesi, kes on seotud läbi sõltuvuse ehk vajavad pidevalt kõrvalist abi.
Vajame vabadust.
RIHO JAANUSKA
