Kokku tuldi kaheks päevaks nagu ka varasemates laagrites. Muusikakooli õpetaja Eha Niglase innustusel, kes töö kõrval ise Viljandi Kultuuriakadeemias viimasel kursusel õpib, on välja kujunenud grupp rahvamuusikaga süvenenumalt tegelda soovivaid lapsi.
Sundimiseta ja mõnuga
Kes laagripäevadel muusikakoolist mööda juhtus minema, võis kuulda reipaid viise isegi väga hilisel ajal. Rahvamuusika just selline ongi, mis kaasa haarab ja head meeleolu tekitab.
Eha Niglas teab aga omast käest, et kui oled rahvamuusikaga juba tegelema hakanud, siis see sind ka oma võimusesse võtab. Ta võib kinnitada ka, et ühtedele sobib seda liiki muusika rohkem kui teistele. Nii et kellele asi istub, teeb sellist muusikat ka sundimiseta ja mõnuga. Seepärast siis ongi nii läinud, et koos musitseerides kulub aeg märkamatult ja kella eriti ei vaadata. Kes aga juba ühe laagri kaasa teinud, tuleb järgmisse rõõmuga.
Asjast huvitatutel jäävad viisid ka hästi meelde. “Kui viis meeldib, siis on arvata, et laps mängib seda koduski,” leiab Eha Niglas. Ilmselt sellepärast olidki üsna paljudel eelmiste laagripäevade lood veel hästi meeles.
Kahes varasemas laagris on koos lastega erinevatel pillidel musitseerinud ka kultuuriakadeemia tudengid Marju Varblane ja Tarmo Noormaa. Et seekord pidi viimane ära sõitma, tuli tema asemel Jõgevale Kulno Malva. Mõlemal oli kaasas mitmeid pille, millel soovijad ka mängida said. Nii oligi, et kõik mängisid kõiki pille torupillist, saksofonist, keelpillidest alates ja trummidega lõpetades.
Vanus ja mängutase ei loe
Et mängides on kõik ühes suures ringis, siis annab see mõnusa seltskonnatunde. Ei loegi see, kuidas ja kui palju keegi just mängib. Üksteiselt võetakse viis üle. Kaasa teha ja koosmängimisest rõõmu tunda saavad kõik. Peaasi, et muusika mängija jaoks haarav ja kaasakiskuv tundub.
“Kellel rohkem mängukogemusi, see mängib kaasa. Pärast liituvad teisedki, kui viis juba meelde jääb. Viisid ongi enamasti kergesti meeldejäävad. Seekord tegime väga palju ka tantsu. Kes parasjagu ei mänginud, need tantsisid,” rääkis Eha Niglas.
Mängijaid oli väga erinevas vanuses, aga sellel ei olnud mingit tähtsust. Kohale olid tulnud need, kes asjast tõeliselt huvitatud. “Tundub, et vanad tantsud ja rahvalaulud on noori järjest rohkem huvitama hakanud,” leiab Eha Niglas. Korraldatakse isegi mitmesuguseid üle-eestilisi rahvamuusikaüritusi.
Jõgeva muusikakoolis plaanitsetakse oma pärimusmuusika laagritega aga kindlasti jätkata. Ilmselt tullakse edaspidi kokku juba kaks korda aastas – kevadel ja sügisel.
VAIKE KÄOSAAR
