Eelmisel nädalal olid suvekoolis nooremad ja väiksema mängustaa?iga puhkpillimängijad, sel nädalal veidi vanemad ja kogenumad. Mõlema vahetuse suur orkester paisus lõpuks peaaegu kaheksakümneliikmeliseks. Õpilasi on Võrust Tallinnani ja Ahtmest Kuressaareni ning suhtlemine käib eesti, vene, norra, inglise ja saksa keeles.
“Kui vahel oleme tahtnud, et suvekooli õpetajad suures orkestris kaasa mängiksid, siis seekord nad sinna lihtsalt ei mahtunud,” ütles Anne Kaus.
Tõepoolest: kui muus mõttes on muusikakooli saal, kus orkestri proovid toimuvad, uue ja kenama kuue saanud, siis pindala on tal paraku samaks jäänud. Üldjoontes samaks on jäänud ka see, mis suvekoolis toimub: hommikul alustatakse individuaaltundidega, järgneb suure orkestri proov, pärast lõunavaheaega tulevad kokku bigbänd ja ansamblid ning lõpuks jälle suur orkester. Õhtuti on n-ö vabalavakontserdid, kummagi vahetuse eelviimasel ja viimasel päeval aga kontserdid kirikus ja kultuurikeskuses. Erinevused on ainult nüanssides: aastati vahetuvad õppejõud ja mõistagi repertuaar, leitakse uusi “rosinaid”, mida Põltsamaa publikule avalikel kontsertidel serveerida.
Tänavu oli esimeses vahetuses näiteks Bossi ehk Åge Korneliusseni kõrval veel teinegi Norra dirigent, Niels Persen ning tema juhatas meloodiat filmist “Roosa panter” roosa pantri kostüümis, tehes selle juures ka natuke “teatrit”. Teise vahetuse kontserdil astub aga ühes bigbändi loos, Carmichaeli “Tähetolmus” laulusolistina üles Põltsamaa Ühisgümnaasiumi abiturient ja üle-eestilise neidude koori Leelo laulja Kaja Kaus.
Üksteist aastat
“Good girl,” ütles Åge Korneliussen heameelest muheldes, kui bigbänd ja solist “Tähetolmuga” esimese ühisproovi ära olid teinud, näidates seejärel käega, kui pikk oli Kaja siis, kui ta esimest korda Põltsamaale suvekooli tegema tuli.
“Kaja oli esimese suvekooli ajal seitsmene,” lisas Kaja ema Anne Kaus. “Üksteist aastat on ikka päris pikk aeg. Näiteks meie esimesed suvekoolid õpilasena kaasa teinud trombonist Tanel Juksaar on jõudnud vahepeal muusikaakadeemia ära lõpetada ning on nüüd esimest aastat siinsamas õpetaja. Ning igasuguseid meeldivaid asju on nende aastate jooskul toimunud: lapsed on enda valdusse saanud palju paremad pillid, kultuurikeskus ja meie koolimaja on saanud palju kenamaks jne. Tõsi, muusikakooli peauksest sisse pääsemisega on tänavu raskusi, sest ukseesisel platsil käib kõnniteede rajamine, aga tuleval aastal on siis jälle midagi uut imetleda. Muuseas, enne kui meie ukse ees uuendustöid tegema hakati, küsis linnavalitsus meie käest lausa järele, kui suurt platsi me vajame, et suvekooli orkester vajaduse korral väljas mängida saaks. Nii et suvekool on siin igal tasandil omaks võetud, meie kontserdidki on alati publikurohked.”
“Põltsamaa on kultuurisõbralik linn,” kinnitas ka Åge Korneliussen, kellele see paik on saanud teiseks koduks. “Minu kodulinnas Skis on viis korda rohkem elanikke kui Põltsamaal, aga ei ainsatki kultuurimaja. Muusikakool, tõsi küll, on seal väga korralik.
Paljud mu Norra sõbrad on küsinud, et miks ma igal aastal siinse suvekooliga jändan. Mina ütlen seepeale, et eks nad tulgu ja vaadaku. Paljud on tulnudki ja pärast Põltsamaal käiku nad enam küsimusi ei esita: see paik on neilegi südame külge jäänud.”
Niels Persen, kes koos metsasarvemängijatest abikaasa ja tütre ning löökpillimängijast pojaga suvekooli esimeses vahetuses viibis, lahkus siit samuti kõige paremate muljetega ning arvatavasti tuleb tuleval aastal siia juba suurema seltskonnaga: tal on Oslo lähedal oma orkester.
132 hammast
“Boss hakkab kehva tervise tõttu pisut väsima ja otsib ilmselt kedagi, kellele osa kohustusi delegeerida,” valgustas Anne Kaus Niels Perseni siinviibimise võimalikke tagamaid. Boss on tõesti selline tüüp, kes igakülgselt hoolitseb, et tema ellu kutsutud asjad ka edukalt edasi toimiksid. Aastate jooksul on ta Põltsamaale toonud maast laeni ulatuva kapi täie noote. Umbes pooled neist on suvekoolides läbi mängitud, pooled ootavad kinnistes boskides oma järge. Veel on Boss siinsetele noortele sooda hinnaga pruugitud, aga kvaliteetseid pille toonud jne. Ning selleski, et Põltsamaa Ühisgümnaasiumis tänavu muusikaklass avatakse, on Bossil teatud taganttorkivad teened.
Suvekooli õpilaste suhtes pole ei Boss ega Anne Kaus kiitusega kitsid. Kuigi natuke tegemist olevat nendega ikka ka: vaatamata sellele, et nad päevad otsa andunult pilli puhuvad, nii et huulte ja hammaste kaitseks õhuke sigaretipaber appi tuleb võtta, on nad muus mõttes siiski täiesti tavalised teismelised, kes näiteks öörahu saabudes eriti magama minna ei taha, vaid eelistaksid seltsielu elada. Selleks, et seltsielulistele kulgemistele mööda öist ühisgümnaasiumi internaati n-ö seaduslik varjund anda, leiutati lollikindle nipp: kui hambahari ja -pasta kaasa võtta, võib vastu tulevale pedagoogile alati süütult kinnitada, et lähed pesema. Kui aga üks ja sama sell Anne Kausile juba viiendat korda, hambahari käes, vastu tuli, ei pidanud too enam vastu ja küsis: “Kas sul on 132 hammast või pesed sa neid ükshaaval?” Mispeale sellile oli selge, et tuleb magama minna. Või haududa välja uus nipp.
Täna õhtul annab suvekooli teine vahetus kontserdi Põltsamaa kirikus, homme aga kultuurikeskuses.
RIINA MÄGI
