Karuputke mahl tekitab nahale sattudes esmalt kipitava punetuse, kuhu mõne aja pärast tekivad valulikud vesiville meenutavad villid. Haavad paranevad väga aeglaselt ning armid võivad veel aastaid olla tumedamalt pigmenteerunud. Mõnel juhul võivad põletusvillid tekkida samadesse kohtadesse ilma teistkordse kokkupuuteta taime mahlaga.
Eriti ohustatud on lapsed, kes ei pruugi üldse mänguhoos taimedest lähtuvat ohtu mõista.
Veekindlad kindad, näomask ja korralikud tööriided
Kui karuputke mahl on sattunud nahale, tuleks see kiiresti vee ja seebiga maha pesta ning vältida mõnda aega sellel kohal otsest päikesepaistet.
Kõige lihtsam viis end mürgise putkemahla eest kaitsta on veekindlaid kindaid, näomaski ja tööriideid kandes. Päiksepaistelise ilmaga tuleb vältida karuputkede lähedusse sattumist, sest nende mürgine aur kahjustab hingamisteid.
Sosnovski karuputk on Eestisse dekoratiivtaimena toodud võõrliik, mis on siin aastate jooksul saanud vabalt vohada. Tegemist on Euroopa suurima rohttaimega, mis kasvab kohati kuni viie meetri kõrguseks. Looduses võtab putk oma vohava kasvuga teistelt kodumaistelt taimedelt kasvamisvõimaluse, suretades pärismaised liigid üldse välja.
Õiesarikad tuleks lõigata ja põletada
Et putked ei saaks levida, tuleks järjekindlalt kasutada erinevaid tõrjemeetodeid ? niitmine, umbrohumürkidega pritsimine, juurte läbilõikamine, ka kasvualal karjatamine ja õisikute läbilõikamine. Tõrje on kõige tõhusam, kui seda suve jooksul mitu korda korrata. Tähtis pole korduste arv, vaid see, et taime seemnetel ei lasta valmida ja levida. Tõrjet tuleks alustada varakevadel, kui taimed on veel väikesed ega kujuta tõrjujale ohtu.
Järjepideva niitmisega on võimalik taim 6-7 aastaga välja kurnata. Tõhusaim viis sosnovski karuputke levikupiiramiseks praegusel ajal on õiesarikate lõikamine ja nende põletid välja kujunenud ja värvuselt veel rohelised, mitte pruunid.
Võimalik on ka juurte väljakaevamine, kuid see viis sobib väiksemate kolooniate tõrjumiseks. Alustada tuleks varakevadel. Taime juur tuleks 10-12 sentimeetri sügavusel läbi kaevata, juuretüügas koos lehtedega maast välja tõmmata, et taim närbuks. Tõrjet tuleks kindlasti korrata, vältimaks võimalust, et seemnetest tärganud uued taimed viljuvad. Pärast viljumist pole enam mõtet karuputke koos juurtega välja kaevata, sest siis võib tahtmatult soodustada seemnete levikut.
Künda on mõtet suuremaid sööti jäetud kultuurmaid, kuid jälgida tuleks, et taimed saaksid hävitaud ka põllu servast ja naabrusest. Kündmist tuleks samal aastal korrata.
Endistel põllumaadel ja majavaremetes on sosnovski karuputke juurtele raske ligi pääseda. Niisugustes kohtades võiks kasutada umbrohumürke. Sobivad glüfosaadil põhinevad mürgid, näiteks Round-up. Mürgiga tuleks pritsida samuti enne putke õitsemist, sest siis on taim vastuvõtlikum.
Ankeedid keskkonnateenistusest
Tõrjumisel tasub silmas pidada, et mürk ei satuks veekogudesse. Parem oleks pritsida pikema kuivaperioodi alguses, nii väheneb võimalus, et mürgid satuvad veekogudesse ning teevad sealsetele taimedele liiga. Parem oleks kasutada käsipritsi, et mürki konkreetselt just hävitatavatele taimedele suunata.
Karuputke leidub Jõgeva linnas ja linna lähedal kolmes-neljas kohas, lisaks veel suured kasvualad Luua arboreetumi ja Saare mõisa läheduses, samuti mitmel pool Pala, Puurmani, Põltsamaa ning Torma vallas.
Ka sellel aastal jätkab Jõgevamaa keskkonnateenistus karuputke kohta teabe kogumist. Keskkonnateenistus palub kõikidel maaomanikel teada anda, kus nende maadel sosnovski karuputked kasvavad. Selleks tuleb maaomanikel andmed kanda vastavale ankeedile, et levialad saaks edastada keskkonnaministeeriumile, kus täiendatakse putke üle-eestilist levikualade kaarti ning vastavalt sellele käivitatakse ka tõrjeprogrammid. Keskkonnateenistusest on võimalik ka vastavateemalisi buklette hankida, mis on abiks karuputkedega võitlemisel eelkõige maaomanikele.
HELVE LAASIK
