Kaks nädalat tagasi andsid siseminister Andres Anvelt ja Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu üle päästeteenistuse aumärgid. Jõgevamaale tulnud neljast aumärgist läksid kaks ühte perre: vennad Erki ja Rauno Juht pälvisid mõlemad elupäästja kolmanda klassi medali.
Juhtum, millega seoses Lõuna päästekeskuse Jõgeva päästekomandosse kuuluvaid Rauno Juhti (40) ja Erki Juhti (36) medaliga tunnustati, leidis aset möödunud aasta 15. septembril. Selle päeva õhtul süttis Laiuse alevikus elumaja. Sündmusele reageerinud meeskonda kuulusid peale vendade Juhtide Guido Vahtra ja Elari Kliiman. Viimasel oli täita ka meeskonnavanema roll.
Teel Laiusele kogus meeskonnavanem kokku kogu päästetööde korraldamiseks vajaliku info. Kuna oli teada, et majas on inimene, said Rauno ja Erki Juht korralduse valmistuda suitsusukeldumiseks. Kui päästjad sündmuspaigale jõudsid, olid leegid maja esimese korruse aknast juba väljas. Suitsusukeldumise varustuses Erki ja Rauno Juht sisenesid majja. Toas, kus kannatanu asus, puudus nähtavus peaaegu täielikult: suitsupadi algas umbes 25 cm kõrgusel põrandapinnast. Lisaks sellele valitses ruumis juba üsna kõrge temperatuur. Meeskonnavanem tegi kogu aeg luuret, et selgitada välja kannatanu täpne asukoht ruumis ja edastas info suitsusukeldumislülile. Inimene leitigi ruumist üles, toodi kohe välja ning anti kiirabile üle. Meeskonna kiire, efektiivne ja oskuslik tegevus hoidis ära inimese hukkumise.
Rauno ja Erki Juht on kogenud päästjad: esimene on sel alal tegutsenud ligemale kakskümmend, teine seitseteist aastat. Vaatamata sellele oli see mõlema jaoks esimene kord, mil neil oli võimalus elus inimene põlevast majast välja tuua.
“Ajavahemik, mille jooksul on võimalik põlema süttinud majast elav inimene kätte saada, on lühike,” tõdes Rauno Juht. “Seda saab teha ainult siis, kui abi kutsutakse kohe ja kui päästedepoost on õnnetuskohale suhteliselt vähe maad.”
“Seekord olid need tingimused täidetud,” ütles Erki Juht. “Abi kutsuti õigel ajal ja sõita oli vaid kümmekond kilomeetrit.”
Viieteist minutiga
Meeskonnavanem Elari Kliiman lisas, et päästjad olid põleva maja juures vaid üheksa minutit pärast väljakutse saamist ja viisteist minutit pärast väljakutset oli kannatanu juba kiirabile üle antud. Peale meeskonna oskusliku ja koordineeritud tegutsemise aitas inimest tossu täis ruumist kiiresti üles leida suitsusukeldujate käsutuses olnud termokaamera.
“Kui varem otsisime inimest suitsust käsikaudu, juhindudes seejuures parema või vasaku käe reeglist, siis termokaamera abil on inimest kordades lihtsam leida, sest inimese kujutis paistab kohe ära,” kinnitas Erki Juht. “Käsikaudu otsides võis liiatigi mõni nurgatagune läbi kompamata jääda.”
Kannatanu väljatoomine polnud siiski lihtne ülesanne, sest mees oli riieteta ning tema paljas ihu oli higist libe. Mehe väljatassimist raskendasid ka kitsad uksed.
“Ise poleks see mees kindlasti põlevast majast välja roomata suutnud,” ütlesid Rauno ja Erki Juht. Nende sõnul oli mehel jätkunud taipu põrandale pikali visata. Seal oli temperatuur veidi madalam ja õhk ka puhtam: põlemisgaasid kogunevad ju lae alla.
Päästjate sõnul ei võtnud tulekolde kustutamine tegelikult kuigi palju aega ning ka maja sai suhteliselt vähe kannatada. Magamisase tuli mehel küll ilmselt uus muretseda: selle küljest tuli alguse oli saanudki. Nii et ilmselt oli tegemist üsna tavalise, suits käes, tukkuma jäämisega.
“Järgmine vahetus vaatas sündmuspaiga hiljem üle, paigaldas suitsuanduri ja selgitas, kuidas selliseid õnnetusi tulevikus vältida,” ütles Elari Kliiman.
Rauno ja Erki Juht on pärit Palamuselt. Rauno elab seal praegugi, Erki on leidnud endale uue elupaiga Kassinurme külas. Päästjaks õppisid nad Väike-Maarja päästekoolis.
“Kui mina gümnaasiumi lõpetasin, oli Väike-Maarja päästekool suhteliselt hiljuti loodud. Eks see uudsuse võlu ja põnevus mind sinna meelitanudki,” ütles Rauno Juht.
“Ega mul ka pärast gümnaasiumi suurt muid valikuid olnud,” lisas noorem vend Erki.
Kui Erki on kogu aeg Jõgeva komandos töötanud, siis Rauno kuulus algul Palamuse komandosse. Jõgevale tuli ta tööle viis aastat tagasi, kui Palamuse kutseline komando suleti. Nagu paljud Palamuselt pärit kutselised päästjad (ja neid on üsna palju), lööb Rauno praegu tööst vabal ajal kaasa ka Palamuse vabatahtlikus komandos.
“Teen mõne valve kuus — olenevalt sellest, kuidas põhitööl graafik lubab,” sõnas Rauno Juht.
Rutiini ei teki
Päästetööle on vennad Juhid truuks jäänud tänu sellele, et komandos on hea seltskond. Päästja paindlik töögraafik meeldib neile samuti. Ning ükski päev pole teise sarnane.
“Jah, rutiini selles ametis tõesti ei teki,” kinnitas Erki Juht.
Paljud arvavad kindlasti, et kui päästja valves on, aga väljakutset ei tule, siis võib ta voodis külitada või raamatut lugeda. Vale puha: kui väljakutset ei tule, käib valves olijatel tõsine õppus. Kui vaja, õpitakse uusi ehitusmaterjale või automudeleid tundma: ehitusmaterjalidega puutub päästja ju kokku maju kustutades, autodega aga liiklusõnnetuste tagajärgi likvideerides. Ka päästjate endi uut tehnikat tuleb kasutama õppida. Jõgeva komando sai näiteks mõni aeg tagasi Poolast uue konteiner-paakauto, millega saab vajaduse korral vee asemel metsatehnikat vedada. Enne, kui masin kasutusse võetakse, peavad kõik vahetused seda korralikult tundma õppima.
“Kella kaheksast hommikul kella viieni õhtul käibki meil väljaõpe, pärast seda minnakse jõusaali või hoolitsetakse tehnika eest,” sõnas Elari Kliiman.
Jõusaali kasutatakse tema sõnul usinasti, sest päästjate füüsiline vorm peab olema hea. Kord aastas on kehalised katsed ja kes neid ei läbi, sellel tuleb ametiga hüvasti jätta.
“Teadmiste kontrolli tehakse ka, nii et käimegi nagu koolis,” ütlesid Rauno ja Erki Juht muiates.
Kui vennad möödunud aasta 15. septembri peale tagasi mõtlevad, siis ei tundugi see neile nii dramaatilise sündmusena. On olnud kordades keerulisemaid juhtumeid. Erki Juht mäletab näiteks üht enam kui kümne aasta tagust väljakutset, kus päästjad pidid Altnurga külas süttinud hooneni jõudmiseks kõhuni vette ronima: sissesõidutee oli nimelt nii kõrgelt üle ujutatud, et isegi ZIL-131, mis üldiselt maastikul väga hästi liigub, ei olnud võimeline sellest veest läbi sõitma.
“Võtsimegi kogu varustuse selga ja kõndisime läbi novembrikuise jäise vee majani,” meenutas Erki Juht.
Raunol tuli jälle meelde üks Puurmani kandis aset leidnud tulekahju, mil kustutustöid raskendas mitmel viisil kolmekümnekraadine külm.
“Veejuga ei tohtinud näiteks hetkekski seisma jääda, sest siis oleks kõik süsteemid kinni külmunud,” ütles Rauno.
Nii Erki kui ka Rauno kinnitasid, et neile kaks nädalat tagasi Tallinnas KUMU kunstimuuseumis üle antud medalitega tunnustati tegelikult kogu meeskonda: inimene õnnestus põlevast majas välja tuua ju kõigi ühiste jõupingutuste abil.
RIINA MÄGI
