Lugu sotsiaalmajadest võiks õpetada üht: lähedast ja kõrvalseisjat tuleb märgata.
Kerge on hukka mõista sotsiaaltöötajaid ja kohalikku omavalitsust, süüdistades neid töö tegemata jätmises. Sest abivajavad inimesed liiguvad meie keskel, jättes mulje, et keegi ei teegi midagi. Kuid tänapäeval vabatahtlikkust rõhutav maailm paneb perspektiivi mujale: rõhutades liikumis- ja otsustusvabadust muutuvad sõltuvuses inimesed nii enesekindlaks, et jätavad vajaliku teenuse kasutamata ning otsustavad vana eluviisi jätkata. Süüdistades kõiki teisi peale iseendi.
Kui mõnikümmend aastat tagasi võis jõuga kellegi ravile saata, siis need ajad on möödas. Ent sõltuvuse ja halbade harjumuste küüsis vaevlejad vajaksid ilmselt vabatahtlikkuse asemel abi ja tagant utsitamist, mis aitaks ühel hetkel paremale järjele saada.
Ent kõik kuuldud lood räägivad üht: abivajajat tuleb märgata kohe, mitte loota, et keegi teine tuleb ja abi pakub.
Seda õõvastavamad on lood üksi jäetud vanuritest, kes elu viimastel päevadel peavad elama nii, nagu ilmselt ei tahaks meist keegi: üksi, maha jäetud ja abita. Kui isegi mõni neist liikuda saaks, siis nii vaevaliselt, et seda ei tahaks ka vihavaenlasele. Ent elama peab ja eestlane, kes niigi põikpäine, kergekäeliselt abi paluma ei lähe. Eriti kui ei tea kuhu minna ja mida küsida. Võib-olla polegi pidanud iial kelleltki abi paluma. Kuid uhkus tuleb siinkohal alla neelata ja lihtsalt minna ning küsida.
Teine lugu on sotsiaalpindadega. Lisaks elu hammasrataste vahele jäänutele satuvad sinna lähisuhtevägivalla all ja võib-olla kodust põgenema pidanud naised-lapsed, üksikud vanurid või need, kes end lõhki laenanud. Ent üks on kindel: hätta võib meist sattuda igaüks. Sest õnnetused ei hüüa tulles.
Kui praegu on veel valdadel elukohad taotlejatele olemas, siis sotsiaalosakonnas ei tule tööst puudu. Vananev rahvastik ja ühiskonnas lokkavad sõltuvusprobleemid haaravad ühel või teisel hetkel oma. Lõhkudes peresid, hävitades elu ning lükates musta auku.
Tänapäeva kiire ja aina edu poole pürgiv ühiskond seda soosibki: peame minema kaugemale, tegema rohkem, pingutama enam ja puhkama vähem. Ent nii põleme läbi. Paremal juhul saab end sunniviisilise puhkusega taas elule turgutada, kuid halvemal juhul jääme elule lihtsalt jalgu. Kuni lõpuni.
Märkame, abistame ja toetame. Sest kui häda käes, tahaksime, et keegi teeks seda ka meile.
KERTTU-KADI VANAMB, ajakirjanik
