Kaitseväeteenistus on ennekõike väljaõpe oma riigi kaitsmiseks. Õige vanasti, nõukaajal, ei mindud armeeteenistusse üldsegi mitte hea meelega. Mindi, kuid riskiti paljuga. Eluga. Kunagi ei teadnud, kuhu ja millisesse olukorda satuti.
1986. aastal oli võimalus sattuda võrdselt nii Afganistani kui ka Tšornobõli tuumakatastroofi likvideerima. „Surm siin või Siberis,“ öeldi vanasti selle peale ja mindi…
Nüüd on lood teised ja päris sõtta satub ajateenija ainult siis, kui valib professionaali tee. Ta teeb sõjaväelase karjääriga teadliku valiku. Sellegipoolest algab kõik ajateenistusest, ka igal eilsel kaitseväkke minejal võib olla „marssalikepike paunas“, nagu kirjutas Eesti kirjanik Karl Ristikivi oma ainuma luulekogu nimiluuletuses „Minagi olin Arkaadia teel“.
Viimastest Eesti pinnal toimunud kaitselahingutest on möödunud aastakümneid. Meil on kasvanud üles mitu põlvkonda, kes pole tegelikku lahingutegevust ega sõda näinud. Samas on muutunud väljaõpe üha professionaalsemaks ning valdkondi, milles peab sõjaväestatud korra järgi sekkuma, juurde tulnud.
Eile tahtis enamik Jõgevalt teenistusse asunud noormeestest saada autojuhiks. Ennustada võib, et kõigist ei saa. Mõnest võib saada küberturve spetsialist, kahurväelane, soomuki juht või miks mitte ka luuraja, kes panustab Eesti kaitseväkke kogu oma intellektuaalse potentsiaali.
Esimesel Eesti ajal räägiti lugu sellest, et kui maapoisid sõjaväkke läksid, said neist ülikonna ja lipsuga härrad. Kaitseväel on alati väga suur tähendus kasvatamisel ja inimeseks saamisel. Põnev on tänaste minejatega aasta pärast kohtuda.
