Sain ärgitust oma healt naabrilt, kes tegevat igal kevadel vähemalt korra niisugust salatit, kus nurmenuku- ja naadilehed, lisaks murulauk, mis polevat nii terava tugeva maitsega nagu talisibul. Mõtlesin, et on ka viimane aeg loodusega tutvuda, seespidiselt, kui kasutada apteekri termineid.
Kättesaadavas infotulvas on nurmenukust palju andmeid, esmalt hakkavad silma tema vahvad rahvapärased nimed, nagu kanavarvas, kurekaats, piimapisar, sõrmkinnas, võipäts, kikaspüksi jne. Pikk nimekiri annab tunnistust tema tuntusest, kuigi rohkem levinud on ta Põhja-Eestis, sest vajab kaltsiumirikast pinnast. Aga istutatult levib kergesti.
Kuna tal on palju häid omadusi, õigemini, halbu nagu polegi, siis võiks seda isegi teha. Paljuneb nii seemnete kui risoomiga. Ja C-vitamiini sisalduselt on meie looduslikest taimedest peaaegu esikohal, nii et üksainus värske nurmenukuleht rahuldab selle vitamiini vajaduse kogu päevaks. Aga peale selle on palju muidki vajalikke aineid, näiteks mangaani…
Mis raviomadustesse puutub, siis ei jõua taas kõiki üles lugeda: tal on köha, väsimuse, migreeni, südamehaiguste, unetuse, peapöörituse, reumavalude, neerukivide, unetuse, vähi ja veel paljude muude häirete vastane mõju.
Nurmenukku on ravimtaimena kasutatud juba antiikses Kreekas, kus teda peeti kaheteistkümne jumala lilleks, sest olla aidanud 12 haiguse korral. Keskajal peeti teda maagilise toimega taimeks – toovat õnne. Miks ei või meiegi seda uskuda?
Ka kulinaarselt igati tervitatav taim, sobib salatitesse, koos teiste varakevadiste köögiviljdega, kombineeritult mereandide või liharoogadegagi. Muidugi on noored lehed ka toitude kaunistamiseks kiiduväärsed. Enne lehtede kogumist sõin ühe lehe ära, ei olnudki kibe!
Üks minu tuttav tarvitab terve maikuu kõrvenõgest, lisab seda igale toidule natuke. See taim on veel kättesaadavam. Nurmenukk olevat veel üks väheseid taimi, kelle C-vitamiini sisaldus säilib nii kuivatamisel, soolamisel kui marineerimisel. Mõtlesin, et kes siis ikka nurmenukku marineerib? Kui on aega, tahtmist katsetada ja põhiline, nurmenukku, miks siis mitte? Ja toote oma marineeritud lehed pidulauale, võib-olla sobivad meie rahvustoitudegagi? Kuigi teada on, et vanad eestlased teda vist toiduna ei võtnudki.
See-eest võiksid vanadest eestlastest eeskuju võtta kroonilised suitsetajad, nimelt kuivatada nurmenuku ja kassikäpa lehti-õisi koos tubakalehtedega, sellest valmistatud “sigaretid” olevat hea lõhnaga ja rinnale leebemad. Kutsun üles lausa manufaktuursele tegevusele, mäletan aega 30 aastat tagasi, kus oma naabergi kasvatas tubakat ise.
Mis retseptidesse puutub, siis võiks kevadine salat koosneda nurmenuku-, oblika- või võilillelehtedest, samas koguses lehtsalatit, soola, suhkrut, hapukoort, murulaugu- või talisibilapealseid.
Võib veel kombineerida rõikaga, peediga, võib kruubisuppigigi teha! Kõlab hästi – nurmenuku-kruubisupp! Selle kohta on juhtnööre andnud Toivo Niiberg: 40 g kruupe tuleb pehmeks keeta, siis lisada 160 grammi nurmenukulehti, 30 g hakitud ja rasvaines praetud mugulsibulat ning maisteained. Viimasena lisada riivitud porgand. Väga sobiv enne stipi- või pensionipäeva, võib-olla ka enne palgapäeva. Aga proovimata ei tea, kas ka maitseb.
EHA NÕMM
