Mismoodi Te kulgete Palamuse, Tartu ja Põltsamaa vahel?
Aastati ja semestriti on see erinev, Põltsamaal käimine on kokku lükkunud ühele päevale nädalas. Alustan nädalat Palamusel, siis sõidan Põltsamaale, vahel hommikul kodunt läbi Jõgeva, teinekord otse Tartust ja õhtul Tartusse tagasi. See on üks lõputu ringlemine. Kui paljudel on näiteks alkoholisõltuvus, siis minul on bussisõltuvus. Mõlemad, arvan, on rasked taluda. Mitme koha vahel oma tegemiste jaotamine on ka seetõttu keeruline, et alati tuleb arvestada, mida kuskile on vaja kaasa võtta. Tihti on nii, et ise olen Tartus, vajalikud asjad on Palamusel, aga sõita tuleb hoopis Põltsamaale või Tallinna.
Kas Teil on peale õpetamise praegu käsil ka mõni suurem projekt?
Tundub, et mida aeg edasi, seda enam on kõik projektid suured ? huumoriga pooleks öeldes. Elus tasubki vaid tähtsaid ja olulisi asju teha. Õpetamine on sealjuures üks eriti tähtis ja vastutusrikas tegevus. Ehkki tasustamise järgi nii arvata ei saa. Ma ei jõua ära imestada meie riigi poliitikat, kus stimuleeritakse kunstlikult laste sünnitamislainet, aga riik ei suvatse hoolitseda nende kasvamise ja hariduse eest. Vaegsissetulekuga kodu ei ole lapsele õnnelik kasvukeskkond, alatasustusega ja ülekoormusega õpetaja ei oma võimalust end täiendada, ta töötab lõpuks masinare?iimil (näib, et talt seda nõutaksegi!) ja kulub kiiresti. Rääkimata koolide sulgemisest? Kui lapselt on võetud kodu ja haridus, siis on ta tulevikuta laps. Kas selliseid vajabki meie Eesti?
Muud ?suured projektid? on ikka tavapärased: maalimine, kunstinäituste kureerimine, kunstist kirjutamine ? kunsti tõlgendamine. Et m õ i s t a kunsti. Me räägime ju palju, et kunsti ei mõisteta. See on nii n-ö tavainimese tunnetuses, aga ka kunstimaailmas on ?sektsioonid?. Ei mõisteta, rääkimata pooldamisest, kõiki eri nähtusi.
Ülioluliseks pean reisimist. Möödunud suvel võtsin ette kuuajalise individuaalreisi mööda Euroopa muuseume, selles keeleareaalis, mida valdan, st Austria, Shveits ja Saksamaa. Reisistiiliks oli hommikul siseneda muuseumi ja õhtul väljuda. Need olid täistööpäevad, aga õhtuks ei jõudnud tavaliselt siiski ekspositsiooni ammendada. Selline reisimine on turvaline, ka klimaatiliselt: muuseumis ei kõrveta kuumus ega saja vihma, kui just mõni moodne installatsioon seda ei paku.
Kunstist kirjutamine?
Olen kirjutades olnud alati aus, kirjutanud sellest, mis on äratanud mõtteid, milles on olnud midagi eksistentsiaalselt ja tunnetuslikult olulist, avavat. Kasutan kirjutamist ka stiimulina, et juurde õppida. Kirjutamine sunnib probleemi läbi mõtestama. Seosed ei teki iseenesest, vaid laua taha istudes ja mõtteid vormistades. Omaaegne sürrealistlik kunstnik Ilmar Malin, kelle ateljeed Tartus kasutan, on öelnud, et põhiliselt mõtleb ta kõndides. Mind külastavad mõtted sõites. Seega ka ? liikumises olles. Mõtted hakkavad ka liikuma ? voolama. Aga nad voolavad mööda ja ära, ja nad ei saa edasi areneda, kui neid kinni ei püüa ja ei fikseeri.
Kuidas kunsti juurde jõudsite?
Vanaema tahtis mu ema Pallasesse panna, see oli 1930. aastate lõpus. Niisugused unistused on perekonnalegendi väärtusega, sest tavaliselt ju maal keegi Pallasest ei teadnud või miskit ei pidanud. Kui väike olin, vajasin kõige enam maailmas värvipliiatseid. Millegi muu puudumisest ei ole lapsepõlvest valusat mälestust jäänud. Suurim unistus oli saada 24-line värvipliiatsi komplekt. Mäletan üht suurimat rõõmu, kui kord olin voodis haige, isa tuli õhtul töölt koju, oli ostnud uue värvipliiatsikarbi, ja pani selle mulle teki peale. Kooliajast mäletan õhtusi akvarellipiltide tegemisi koos emaga. Tollases, 1960. aastate Eesti maaolustikus mingeid kunstinäitusi ei korraldatud, ja ka Tallinna sõitmine oli ikka seotud sugulaste ja mitte muuseumide külastamisega. Kustutasin oma visuaalset nälga pildiraamatuid ja ümbrust vaadeldes.
Ülikooli läksite õppima hoopis ajalugu…
Jaa, see on huvitav, kunsti õppima minna ei tulnud mul tollal kordagi pähe. Huvid olid väga mitmekesised, baleriinist ja näitlejast (mõlemas huvialaringis osalesin koolis) geograafia ja lõpuklassis filosoofiani. Kuna viimast ei olnud nõukogude ajal võimalik Eestis õppida, otsustasin ajaloo kasuks. Huvitas inimese vaimne, ja võiks lisada, tahteline looming, see, mida inimsipelgas siin maamunal on osanud korda saata. Kui soovitati arstiks õppida, olin solvunud, sest arst ei tööta ju inimese vaimuga, vaid füüsisega. Hiljem olen näiteks hiina meditsiiniga põgusalt tegelenud, ja meditsiinihuvi näib aastatega kasvavat.
Juhuse tõttu ei liitunud ma ülikoolis nende kursusekaaslastega, kes hakkasid kuulama kunstiajaloo loenguid, mida tookord pidas veel korüfee Voldemar Vaga ise. See-eest käisin sageli Tartu kunstimuuseumis näitusi vaatamas ? originaale niisiis; ka kuulasin pidevalt muuseumi lektooriumis ettekandeid ja vaatasin filme. Hankisin teadmisi n-ö kõrvalt. Kolmandal kursusel viibisin omaalgatuslikult arheoloogilistel kaevamistel. Juhtus olema grupp, kes oli kunstiga lausa laetud! Tegevus oli tavapärane: kaevasime, sõelusime mulda ? ehk siis kultuurikihte ? läbi, mõned potikillud tulid ka välja; lõpuks oli vaja lihvida kaevandi sein. Mäletan, millise naudinguga ma seda, kellu käes, lihvisin. Sein sai perfektne! See oli teatud mõttes vormimine. Ja selle tegevuse juures tabas nagu välk selgest taevast idee õppida skulptuuri. Kunsti õppima sain asuda aga alles 8 aastat hiljem. Teatrifanatina vaagisin ka lavadekoratsiooni eriala, kuid see tundus liialt kollektiivsete kompromissidega seotud. Lõpuks fini?eerus mõte Tartu Ülikooli maaliosakonnas.
Kunst nõuab äärmist läbitunnetust, läbikogemist, ja seda saavutab vaid ise oma loomingus omaenese ideid praktiseerides ja katsetades. Ja loomulikult on oluline sinna juurde kunstniku sõnum inimesena: mida on sul teistele jagada.
Olite pikalt Lihula gümnaasiumis ajaloo õpetaja…
Ülikooli lõpetamise järel 1984 läksin omal valikul Lihula gümnaasiumi, see oli kõige läänepoolsem paik, kuhu tol hetkel vajati ajaloo õpetajat. Oleksin tegelikult soovinud merele veelgi lähemale. Ma täiesti tahtsin sinna minna. Kool kui selline on huvitav, pingestav, intrigeeriv paik. Ja mul olid omad ideed, mida tahtsin läbi proovida. Täiesti juhuslikult, ajaloo kolmandal kursusel ühes loengus tuli hetkeline äratundmine, et on juba nii palju teada saadud, et tahaksin seda kõike jagada! Kogu stuudiumi kestel aina laaditakse sinusse teadmisi, loogiline, et need hakkavad üle ääre ajama. Läksin niisiis jagama, mitte õpetama. Olin läinud ajalugu õppima puhtast huvist, mõtlemata, mida ma hiljem konkreetselt tegema hakkan. Kõik see mahalaadimise ja ühtlasi pideva täiendamise teekond on kulgenud orgaaniliselt ja näiliselt omasoodu.
Lihulas olin valusalt lahutatud Tartust ? tollal tajusin seda nii. Aga kui tekib mingi intensiivne vajadus, siis saabub ka lahendus: ajalehes ilmus kuulutus, et Tartu kunstimuuseumi juures on kujutava kunsti kaugõppekursused. See tähendas muu hulgas ka aastas üht nädalast viibimist taas Tartus, seminaril; maalimist ja joonistamist. Kuna olen inimene, kes teeb ühte asja korraga, siis õppeaasta kestel ei tulnud kunstiga tegelemine kõne alla. Oli 1980. aastate lõpp, mil vanad õpikud polnud enam mõeldavad, lugesin läbi kogu ilmuva (aja)kirjanduse, koostasin ise konspektid. Tegin õpetajatööd 25 tundi ööpäevas.
Ajalootudengina saite lugeda teistele inimestele keelatud kirjandust…
Üliõpilane teeb väljaspool loengut harva midagi erialalist, mul olid kõrvaltegevuseks kunstimuuseum ja ülikooli filmiklubi, mingites erifondides ma ei käinud. Selleks puudus mul spetsiifiline erihuvi. Aga olin aasta enne ajalugu Tartus tollases Riiklikus Ajaloo Keskarhiivis töötanud ? arhivaarina, suhtusin arhiivi realistina.
Ajaloo stuudiumis nautisin Sulev Vahtre loenguid, kes meile väga hingestatult rääkis Eesti vanemast ajaloost ja lahkas eri kroonikate kihistisi. Ta mõjus ka oma vaikse ja tasakaaluka isiksusega, sisemise säraga. Õppima minnes huvitas välisriikide ajalugu. Vahtre äratas minu jaoks Eesti ajaloo. Lõpuaktusel viisin lilled ja tänasin.
Kuivõrd ajaloolane olemine saadab Teid ka täna?
Sain kaasa ühe vääramatu ja universaalse tõe, mis on kokku võetav märksõnaga allikakriitika. Ükskõik millist vana ajaloolist või uut teksti lugedes pead vaatama, kes kirjutas ja millise eesmärgiga. Et (ajaloolist) tõde pole olemas, seda muidugi tollal otse ei öeldud, sest oli ju ajastu, mil võimutsesid absoluutsed, ühe ideoloogia teenistuses olevad tõed. Aga allikakriitika valdamist rõhutati ajaloolase kutse juures eriti. See põhimõte on suurem väärtus kui üksikud ajaloofaktid. Oluline on oskus eristada sündmust ja sellest rääkimist. Liiatigi saavadki erinevad inimesed samast sündmusest täiesti erinevalt aru. See teadmine lisab vastutust, kuidas rääkida.
Olete õpetaja, waldorfpedagoog. Millised on pedagoogikate erinevused ja mida muudaksite eesti koolis?
Küsisin hiljuti ühelt poisilt, kes puudub väga palju, et mis ta siis teeb, kui koolis ei käi. Ta vastas, et ?paneb tühja?. Küsisin, et kas teadlikult või automaatselt? Ta vastas, et ?no ikka automaatselt?. Sellest saab väga palju järeldada, milline on tänase noore Eesti inimese motivatsioon eluks.
Kui varasem ühiskond eraldas inimesed üksteisest, me istusime eraldi igaüks oma suletud inimese hirmudega, siis praegused lapsed on nii avatud, et on jõudnud teise äärmusse. Nad on ütlemata joviaalsed sõbrad, neil on palju rääkida ja üksteisega jagada uksest ja aknast sisse tungivat infot, aga nad teevad seda permanentselt, automaatselt ja selekteerimata, nad ei anna endale aru, milleks on koolitund ja mida nõuab elu ? karmis kapitalismis. Ilmselt olen ma liiga vanaks saanud, nii et noored mõjuvad eriti kergemeelsetena. Kuid kogu meie ühiskond näib toimivat seltskondliku loba re?iimil, pole ime, et koolis on sama.
Waldorfkool on siiski pisut teistsugune, ja õpilased on reeglina tunnis häälestatud probleemikeskselt, keskenduma ja arutlema mõne, sageli praktilise elujuhtumi üle. Waldorfkoolis kogen lausa füüsiliselt, kui mõttetu on formaalsete faktide ladustamine inimesse ja samas jätta noor inimene ilma oskusest nende faktidega midagi praktilist ja head teha. Tavaline koolisüsteem nõuab aga õpilaselt kõike, palju ja korraga. Nõutakse absoluutselt kõige teadmist, aga ükski inimene ei tunne kõige vastu huvi. Tavakooli õppeprogrammid on üle koormatud, õpilastel pole võimalik süveneda. Nii nad saavadki kõigest vaid mingi loetelu fakte ja huvi ei saagi tekkida.
Mis asjad või nähtused on Teile elus tähtsad? Kas Teil on kindlaid lemmikuid, kes istuvad alati Teiega ühes lauas?
Mul on pidevalt kaasas saksa keel, vajan seda kui vahendit maailma kultuuri juurde, spetsiifilist erialast kirjandust ei jõuaks keegi eesti keelde tõlkida. Väga oluline on ka hoida elus ja loomingus mõtted vabalt voolamas. Seegi sürrealismis esiletoodud põhimõte ilmneb mu meelest kõige väljendusrikkamalt saksa kultuurisfääris. Saksa kultuurile on omane püüe hinge põhja jõuda. Näiteks julmus ja õrnus. Eriti saksa kultuuriruumis võib neid kohata kokkupandult, kunstiajaloost on heaks näiteks Matthias Grünewaldi altarimaal. Saksa keeleni jõudsin olude tahtel, inglise keelt maakoolis lihtsalt ei õpetatud. Ajalugu õppides saime saksa keelt veelgi, süvendatult. Nii on minust eemale jäänud inglisekeelne kultuurisfäär, võib-olla muidu vaimustuksin sellest.
Metafoorselt võiks öelda, et istun koos ühe laua taga kogu kunstiajalooga. Kui käin näitusel, käivitub sel baasil hulgim seoseid ja paralleele.
Mis on kunst?
Kunst on mõtlemine, vaba mõtlemine, ratsionaalne ja intuitiivne mõtlemine koos, ühel hetkel prevalveerib üks, teisel hetkel teine. Ma ei saa aru kunstnikest, kes ei tea, millest ja kuidas on nende tööd tekkinud, kes ei suuda välja tuua ühtegi impulssi. Kes väidavad, et lihtsalt tuli idee, ega analüüsigi seda. Mulle tundub, nad pole valmis jagama. Ega ka arenema.
Karmilt võiks öelda, et põhimõtteliselt huvitab mind ainult tippkunst. Varakapitalistlikku ühiskonda valitseb tõlgenduste paljusus ? ja suvalisus, tohutu pinnapealsus. Puuduvad traditsioonid. Sageli pole aega hinge kuulata. Mul pole retsepti, kuidas vähendada lõhet tippkunsti ja tavamaitse vahel, vahest peaksid nad lihtsalt eraldi elama. Kunst on ikkagi üks professionaalne tegevus, nii nagu melioratsioonifirma tegeleb oma valdkonnaga ja autofirma omaga.
Millal puhkate?
Mõtestatud loovas tegevuses. Tühi loba ja lammutav destruktiivsus ruineerivad ja väsitavad. Suurim saksa kunstnik pärast Albrecht Dürerit, antroposoofiast ja Rudolph Steinerist (neil baseerub ka Waldorfkool) mõjutatud Joseph Beuys on ühe oma teose pealkirjastanud ?Ma ei tunne mingit pühapäeva?. Olen seda tõlgendanud steinerlikult: kui 5 (töö)päeva oled loov, siis nädalavahetusel ei saa ometi loovuses ?pausi panna?. Loovus ei tähenda kitsalt kunstiteose loomist. Ka trammijuht peab loovalt lahendama oma marsruudil ette juhtuvaid situatsioone. Loovust läheb vaja absoluutselt igal hetkel.
JAANIKA KRESSA
