Et aga kõike oma silmaga näha, sõitsid Eestimaa Rahvaliidu Naisteühenduse Epp Jõgevamaa organisatsiooni liikmed ühel päeval Ida-Viruga tutvuma. Muu hulgas said ekskursandid teada, et Kalevipoeg on legendi kohaselt ka Kuremäega seotud.
Tänapäeval on Ida-Virumaa tuntud maakonnana, kus rohkem kui teistes Eesti piirkondades vene keelt kõneldakse. Vanadel aegadel on siinsed külad olnud koduks erinevatele soome-urgi rahvastele. “Kui vaatasime ringi Jõuga-Illuka maantee ääres Eestimaa suurimas kääbastikus, mis koosneb 300 kääpast, oli üllatuseks, et sinna on maetud vadjalased, kes elasid siin 12.-14. sajandil. Vadja teema jätkus ka bussis, kus põhjalike teadmistega ja oma tööst igati lugu pidav ekskursioonijuht Anne-Ly Fershel laskis meil algul ära arvata, mida tähendab üks või teine sõna vadja keeles, pärast jutustas aga vadja keeles koguni muinasjuttu,” rääkis Riigikogu liige, maakonna “eppude” eestvedaja Margi Ein.
Osavamad ja julgemad ekskursandid võisid näha Kuremäe kloostri torne juba Iisakus Tärivere mäel asuvast 15 meetri kõrguses vaatetornist.
Kloostri arhitektuuriliseks pärliks on rikkaliku sisekujundusega Jumalaema Uinumise peakirik. Arhitektuurilisse ansamblisse kuuluvad ka abihooned, väravatornid, nunnade elumajad, võõrastemaja jne. “Tänases Kuremäe kloostris elab üle 100 nunna ja noviitsi. Giidilt kuulsime, et nunnaks saamine on pikaajaline ja asjahuvilise jaoks parasjagu vaevaline protsess. Nooremalt kui neljakümneselt ükski usule pühendunud naine nunnaks tavaliselt ei saagi. Leidub ka neid, kes oma elupäevad kloostris noviitsina lõpetavadki. Mis põhjusel kloostrisse tullakse, ilmalikud inimesed teada ei saa. Isegi nunnade- noviitside jäädvustamine fotoaparaadiga pole eetiline tegu,” jutustas Margi Ein.
?Kui Kuremäele saabuvad turistid ja palverändurid, lähevad nad ka kloostri surnuaia serval kasvava püha tamme juurde, mille ümbermõõt on üle 4 meetri. Paljud Kuremäele saabujad usuvad olevat tammekoorel ravitoime. Komme tammekoort kaasa võtta on kestnud üsna kaua, mistõttu on seda puule üsna vähe järele jäänud,? rääkis ta. Margi Eina sõnul räägib rahvapärimus sellest, et pühaks saanud tuhandeaastane puu hakkas kasvama Kalevipoja maasse torgatud jalutuskepist. Muide, ka Kuremägi olevat rajatud Kalevipoja poolt, kes selles paigas pärast Venemaa retke veidi puhata otsustas ja võttis endale mõned labidatäied mulda peaaluseks. Nii on ise paganausku Kalevipoeg aidanud kaasa Kuremäe kloostri ja selle pühade õdede käekäigule.
Käidi ka maa all
Ida-Viru reis oli ainulaadne ka seetõttu, et käidi ka maa all, täpsemalt Kohtla kaevandusmuuseumis. Tekkis ehtne kaevuritunne, sest ekskursantidele pandi selga kaevurikuued ja pähe kiivrid.
“Laskusime mööda treppe 8 meetri sügavusele maa alla. Kaevandusmuuseumis nägime põlevkivikihtide puurimist, laadimismasina tööd, vagonettide kallutamist-tühjendamist punkrisse. Sõitsime allmaarongiga ja kinnitasime keha kaevurilõunaga, milleks oli supp lihaleiva ja hapukurgiga, magustoiduks kompott saiakesega.
Toila-Oru pargis imetlesime selle ainulaadset kujundust ja liigirikkust, mõtlesime Eesti Vabariigi esimesele presidendile Konstantin Pätsile, kelle suveresidents oli Oru loss, kus ta puhkas ning ka kõrgeid külalisi vastu võttis. Toila pargi laululaval toimuvad aga Ida- Viru tähtsaimad kultuuriüritused, kus on osalenud ka jõgevamaalased,” jutustas Margi Ein.
Mäetaguse mõis on aga üks headest näidetest selle kohta, kuidas vana mõisaansamblit hoitud ja kaasaja oludes väärikalt kasutatud on. Mõisas on olemas kamina-, banketi- ja kontserdisaal.
Kas poliitika sai sel vaheldusrikkal reisil unustatud, küsisin Margi Einalt. “Sugugi mitte, rääkisime bussis ja mujalgi, kus võimalik, mitmetel päevapoliitilistel teemadel. Mõistagi oli aga reis hea võimalus puhkamiseks ja silmaringi avardamiseks,” vastas ta.
JAAN LUKAS
