“Tänavune kodukandipäev on rohkem töine,” rääkis nädala alguses Maarja-Magdaleena kodukandipäevade mõtte algataja ja üks peakorraldajatest Tiia Pärtelpoeg. “Bussid toovad ja viivad rahvast. Segakoori lauluga alustame pidulikult istutamist. Pargis avame istutamiste jäädvustamiseks kivi ja tähistame mälestustahvliga endise Kaiavere koolimaja. Nagu alati, on ka sporti, valla isetegevuslaste esinemisi… ja eks ikka mõned üllatused ka. Üheksakümne ringis peaks tulema puid istutama isetegevuslasi,” selgitas ta. Teisipäeval kogunes parki kunagises mõisamajas asuva Allaje pere kodu õuele kodukandipäeva ettevalmistusega seotud inimesi. Käidi läbi kõik olulisemad paigad, arutati, kuhu täpselt panna lava, kuhu söögilaud, laste jaoks batuut, kus ja mismoodi veel seada ja teha. Vello Allaje ja Väino Lätt on olnud juba ligemale neli kuud tegevuses pargi korrastamise ja kuivanud puude mahavõtmisega. Perekond Otsus tegutses kiviümbruse ette valmistamisega, Eha Liivak, Salme Sups ja Kunda Metsoja riisusid hoolega pargialust jne. Nii sai kaunis Kaiavere külakeskus ja mõisasüda järjest kaunimaks.
Teederistis ja järvede vahel
Omaaegsest suurest Kaiavere külast pidavat praegu osa kuuluma Pataste küla alla, üks osa aga koguni naabervalla Palamuse Praaklima külasse. Nii on tänase Kaiavere küla asukoht peamiselt kahe Vooremaa ilusa järve – Kaiavere ja Elistvere – otste vahel. Küla keskelt on kolme kilomeetri ringis Maarjasse ning peaaegu sama kaugele jääb vastassuunas Elistvere. Piki Kaiavere voort kulgev tee suundub Luuale ning mõne kilomeetri kaugusel teises suunas läheb Pataste küla juurest läbi Tartu-Jõhvi maantee. Nii on võimalus sidet pidada suuremate keskustega ja samal ajal elada suhteliselt omaette ning segamatult eriliselt kauni looduse keskel.
Kalev Raudsepp, kes just selle ilusa paiga pärast ostis ära kunagises mõisasüdames asuva Kaiavere vana koolimaja hoone, ütleb, et teda lausa tõmbab siia. Mis sellest, et kodu on Luual ja puhkamis- ning tegutsemisvõimalusi on ka mujal. “See maja oli erastatavate objektide hulgas. Suur ja halvas seisus, keegi seda ei tahtnud,” räägib Kalev Raudsepp. Kui ta poegadega koolihoonet vaatamas käis, olid praegu Prantsusmaal elavad poisid leidnud, et siin võiks ehk tulevikus eladagi. “Ma ei ole nii rikas, et selle suure hoonega korraga midagi ette võtta. Eks siis proovime midagi vaikselt teha. Esialgu käime siin küll vaid niitmas,” tunnistab ta. Selles, et noorem rahvas tasapisi linnadest maale hakkab tulema, on ta üpris kindel ning leiab, et Kaiavere-kandis on Tartu linna mõju juba päris palju tunda. “Maakohtadest võib tulevikus rahulikult suuremates keskustes tööl käia, sest ju hakatakse järjest rohkem aru saama, et linnakeskkond tapab,” leiab Kalev Raudsepp.
Täna avatakse vanal koolihoonel, kus kooliharidust on antud 182 aasta jooksul aastatel 1766 – 1968, mälestustahvel ning siia tuleb nii kunagisi koolilapsi kui ka õpetajaid. Kauaaegne Maarja-kandi kooliõpetaja Vahta Pilden on uurinud viimasel ajal põhjalikult selle paiga ajalugu ning on lubanud sellest endise koolimaja juures ka kõnelda. Kohaliku kodu-uurija Juhan Pihelo andmetel on Kaiaveret esmakordselt mainitud aga 1473. aastal ning 1512. aastal on siinse Kayaferi-nimelise mõisa maad kuulunud Tartu piiskopkonnale ning mõis Tartu nunnakloostrile.
Pargis üles kasvanud lapsed
Täna jääb Kaiavere pargi põlispuudele lisaks kasvama suurel hulgal uusi puid. Asjatundlikku nõu nii istikute valikul kui ka istutamisel on saadud Ene Ilveselt maakonna keskkonnateenistusest, kes ka täna ise kohal on. “Et siitkandi rahvas just kunagist mõisaparki on laiendada otsustanud, on tõesti kiiduväärt. Mõisaparkidega tegeldakse Eestimaal üldse kahetsusväärselt vähe. Minu teada on Kaiavere mõisaparkidest ka ainus, mida sellel kevadel üldse täiendatakse,” märkis Ene Ilves.
Mõisapargi põliste puude all on jooksnud ja mänginud peaaegu kõik Allaje pere lapsed ning pere üheteistkümnest lapsest neljale noorimale on siinne mõisasüda ka sünnikoduks. Allaje-pere kolis Kaiaverre elama 1983. aastal. Tänaseks on Helle ja Vello vanavanemad kaheteistkümnele lapselapsele, kellest noorim on kõige vanema tütre Ülle kuuvanune Eva-Lotta.
Lapsepõlvekoju tulevad Allajete täiskasvanud lapsed mitmetest Eesti paikadest oma peredega kokku päris tihti, peaagu igal nädalavahetusel. Nüüd lippavad omakorda nende lapsed kõige parema meelega just siinses pargis ringi. Kui lapsed ja nende pered jälle koos, on kohal kolmkümmend kolm inimest. Helle ja Vello ainsa poja Aare poeg, kaheksa-aastane Kristo on praegu Allaje nime ainus edasiviija, sest Aare õed kannavad teisi perekonnanimesid. Kristol ja vanuselt kolmanda tütre Anne tütrel Laura-Liisal on vanavanemate arvates kõige enam maainimese hinge.
“Meie lapsed on just tööotsingutega kaugemale läinud, kohapeal pole ju midagi teha,” ütleb Helle. Sille, kellel endal kolm last, elab ja töötab Tartus. Pille on Toila Gümnaasiumis algklasside õpetaja ja õpib kaugõppes Viljandi Kultuuriakadeemias. Piibe ja Maare elavad oma peredega Jõgeval. Salle on Tartus kutsehariduskeskuses ärikorralduse õpinguid lõpetamas ning Siide õpib samas õmblemist. Riine on Tabivere Gümnaasiumi XI klassis ja pere kõige noorem laps Õnne õpib Maarja kooli IV klassis.
Et Allajete peres on alati olnud väljapaistvalt head õppijad, medalitega keskkoolilõpetajad ja muidu tublid ning aktiivsed lapsed, siis ei oska muud arvata, et ju on pargipuud lastele head mõju avaldanud ning laste kasvamiseks inimeseks on siin eriti soodne pinnas.
Linnast maale
“Ärge nii kaugele ka tagasi võtke,” naerab Vello Allaje, kui Salme Sups ja Eha Liivak räägivad, kuidas kunagi peeti Kaiavere mõisas ratsaspordipidusid ning Elistveres olid uhked tuletõrjepeod ja Eha pajatab isiklikest muljetest Kaiavere koolimaja juures peetud võrkpallilahingutest. Vello on igatahes valmis siinsetes ettevõtmistes meeleldi oma osa andma ka praegu.
Nii Eha kui ka Salme on aga kunagised põlised linnainimesed. Ehal saab mõne aasta pärast viiskümmend aastat Kaiavere külas elatud. Tuli kunagi noore meditsiinitöötajana suunamisega kolmeks aastaks ja ütleb, et maalejäämist ei kahetse. Salme sünnikodu jääb kunagi Venemaale õnne otsima läinud eestlaste järeltulijana Peipsi taha. “Ema tuli meiega, nelja lapsega, Eestisse. Igaüks leidis hiljem siin oma pesa,” räägib Salme. Oma “pesast” Tartu linnas otsustas ta koos abikaasaga kakskümmend viis aastat tagasi just siia elama tulla. Vanem tütar elab Kõrvekülas, poeg Haagel, noorem tütar aga Väike-Ulilas. Nädalavahetustel pidavat aga kõik teed siiski Kaiaverre tooma. “Ma vaatan ikka tihti koduõuest järvele. Eriti ilus on praegu varane kevad, kui järv vaikne on ja luiged seal ujuvad,” räägib Salme.
VAIKE KÄOSAAR
