Kahuriliha aeg on möödas

Kui aga ajaloohuvilisel noorel, kes ei ole oma lõputööks ainest leidnud, tekiks tahtmine kasvõi miljonilisegi täpsusega üle lugeda see hulk mehi, kes maailmaajaloo sõdades mõttetult hukka on saanud, siis võib-olla mõistaks ta, et kogu Eesti elanike arv mahuks selles rehkenduses ridade vahele.

Ma ei ole professionaalse kaitseväe pooldaja mitte seepärast, et Ansip ja Ligi on minu erakonnakaaslased ja Reformierakonna juhtfiguurid, vaid põhjusel, et see on 21. sajandi maailmas reaalsus. Olen juba paar aastat Riigikogu riigikaitsekomisjoni liige ja ka oma reisidel maailmas selle pilguga ringi vaadanud. Üheski jutulauas ei ole pikalt mõtted vahetatud masse hõlmava selgelt frontaalse sõjaväelise konflikti üle. Küll aga on palju juttu olnud sõjatehnika arengust ja inimvõimete piiridest selle tehnikaga toimetulekul.

Arvan, et ka sina, hea lugeja, ei ole viimasel ajal leidnud meediast uudiseid ?vana hea? klassikalise sõja pidamisest. 21. sajandi sõjalised konfliktid on ühteaegu lokaalsed ja globaalsed. Vaieldamatult on need läbi viidud professionaalide poolt. Professionaalid on kindlasti ka enesetaputerroristid, kes oma elu millekski pidamata surma külvavad. Füüsiline ja vaimne valmisolek ennast surma külvates õhku lasta kujuneb mitte nädalate ega kuude, vaid aastatega.

Eesti sõdur on maailmas hinnatud. Seda ei ole öeldud meie presidendile, peaministrile ja kaitseministrile mitte suusoojaks. See on kumanud läbi ka riigikaitsekomisjoni liikmete kohtumistel partneritega nii Ameerika Ühendriikidest kui Euroopa Liidust. Usun, et oma osa eesti sõduri oskustest põhineb eestlase geenidel ja on juurtega meie ajaloos, mis on kogu rahvalt aastasadade jooksul nõudnud oskust vastu pidada ja kestma jääda.

Kahjuks ei ole ohud Eestile kadunud ka tänapäeval, omariikluse ajal. Samal ajal kui maailma suurriigid ja suurlinnad maadlevad füüsilise terrorismiga, tunneme meie idanaabri vaimset terrorismi. Arvan, et ma pole ainus, kes näeb just selles Eestile suurimat ohuallikat. Venemaa demokratiseerimine, mis oleks Eestile kasulik, käib meile endile  üle jõu. Meie võimuses on vaid avada silmad oma Euroopa Liidu partneritel ja hoida neid lahti Ameerika Ühendriikidel. Meie võimuses on olla koos valmis halvimaks. See valmisolek kätkeb endas osalemist võitluses demokraatia ja vabaduse eest maailma lokaalsetes kriisikolletes. Selles koostöös esindavad Eestit kõige paremini professionaalsed kaitseväelased. Ma ei tunne ühtegi Eesti ema, kes sooviks saata oma poja vintpüssiga kas põhja või lõuna poole Peipsit, et temast esimese viie minuti jooksul ilma jääda. Küll aga tunnen eestimaalasi, kes usaldaksid oma julgeoleku haritud ja treenitud professionaalsete kaitseväelaste kätte.

Tundidega arenevad mitte ainult arvutid ja televiisorid, vaid ka relvad, kusjuures selle arengu eesliin jääb tavainimese jaoks varjatuks, saades avalikkusele kättesaadavaks alles mõned aastad hiljem, kui sõjatööstuse tehnikaimed jõuavad tavatarbijateni ja tsiviiltööstusse. Relvad on selleks ajaks juba uuel tasemel. Paratamatult tulevad sõdurid ajateenistusest koju vananenud teadmistega. Need aegunud teadmised ja oskused võivad reaalsituatsioonis isegi kahju teha. Meenutame vaid Poola ratsaväe valmistumist lahinguteks Teise maailmasõja eelõhtul. Kohustuslikul ajateenistusel Eestis on täna vaid üks funktsioon ? isamaaliseks meheks kasvatamise funktsioon. Ent elluasuvate poiste käsukorras mõneks kuuks kasarmusse kupatamine ei ole sellise kasvatuse ainus võimalus. On hea tõdeda, et riigikaitseõpe levib meie koolides üha laiemalt. Isamaaliseks meheks kasvamise ja meheks olemise parimat vormi pakub aga Kaitseliit ja muidugi isade isiklik eeskuju. Mul on üks hea sõber, keda teiegi teleekraanilt teate ja kes selle kirjatüki ilmumise ajaks lõpetab reservohvitseride kursused. Usun, et tema eeskuju oma poegadele ja paljudele teistele noortele meestele on tunduvalt kõnekam kui ühegi poliitiku pime kõne, mis soovitab jätkata eelmistesse sajanditesse jäänud valimatut kahuriliha tootmist käsukorras. Jäägu selline käitumine meile pigem mälestuseks lapsepõlve  sõjafilmidest.

Tarmo Leinatamm,
Riigikogu liige,
Reformierakond

blog comments powered by Disqus