“Sa oled tihti öelnud: ?Oh, mina pole mingi kunstnik!? Nüüd sa enam niimoodi öelda ei saa,? sõnas Elita Järvela nn kunstnikuks olemise tunnistust üle andes. Tõepoolest: peale idee, oskuste ja materjali peab kunstnikul loomiseks olema ka eneseusku. Liidi Kirsil oli seda algul üsna napilt. “Kunstikooli avatud stuudiosse läksin kaheksa aastat tagasi lehekuulutuse peale,? meenutas Liidi nädalatagusel näituseavamisel Jõgeva kultuurikeskuses. “Kui esimene stuudioaasta läbi sai, arvasin, et rohkem ma sinna enam ei lähe, sest mul ei tule midagi välja. Elita oli see, kes mind jätkama julgustas.? Ka isiknäitust üles panema ei tõusnud Liidi käsi kergelt. Ning jälle aitasid kõhklustest üle saada juhendaja ja teised stuudiolased. Tulemust autor häbenema küll ei pea. Pigem võib öelda, et autori kõhklused tema esimese isiknäituse töödes õieti enam ei kajastugi. Rohkem näitab ta end kindla käega õli-, pastell- ja akrüülmaalijana, kes, keskendudes küll enamasti maastiku ja lillede maalimisele, soovi korral ka realistliku kujutamise ja realistlike kujundite kammitsaist lahti lasta suudab. Varjatud küljed Kõige ootamatumad olidki allakirjutanu jaoks Liidi kolm Picasso stiilis õlimaali. Pealtnäha täiesti ebaliidilikud, kõnelevad need seda enam ilmselt asjadest, mis autori sees varjatud kujul olemas. “Näiteks huumorimeel on Liidi puhul selline asi, mille olemasolu sa esmapilgul ei pruugi märgata, aga mis end varem või hiljem ilmutab,? kommenteeris Elita Järvela. Neis nn Picasso-töödes ongi huumor täiesti nähtaval kujul olemas. Esimese selle sarja töödest ? “Unustatud papimängu? ? maalis Liidi lapsepõlve papist mänguasjadele mõeldes. Viimase töö, ?Üks lugu veel? maalimise kohta rääkis autor aga järgmise loo. ?Kui poolikut tööd Elitale näitasin, ütles too, et pilt on muidu hea, aga selles puudub energia,? meenutas Liidi. ?Pärast väikest mõttepausi märkas Elita küsida, kus ma selle maalisin. Vastasin, et keldris. ?Mine päevavalguse kätte ja vaata, mis juhtuma hakkab,? soovitas Elita ja nii ma tegingi. Ning kõik läks paika.? Omapärase sarja moodustavad ka kolm poolabstraktset linnapilti. ?Asi sai alguse sellest, et Elita palus meil maalida midagi, mida poleks reaalselt olemas, ent mis samas meenutaks midagi päriselt eksisteerivat,? ütles
Näituse ajaks oli stuudiokaaslane siiski nõus pildi kultuurikeskusse tooma. Ka mitu muud näitusepilti on nende praeguste omanike kodudest ajutiselt ära toodud.
Pastell või õli?
Lille- ja looduspilte vaadates on raske otsustada, kas Liidile sobib rohkem õli- või pastellitehnika. Pastellide hulgas paelusid pilku ?Vana mets?, ?Nukker Pedja?, ?Pajud õhtuvalguses? ja ?Talve kargus?.
Kaks viimast on üsna värsked tööd.
?Möödunud sügisel oli looduses huvitavaid värve kuni esimeste külmade tulekuni,? ütles Liidi. ??Pajud õhtuvalguses? ongi üks n-ö otse loodusest võetud pilt. Värvid sellel võivad tunduda ebatõenäolised, ent just sellised need tol hetkel olidki.?
Liidi enda lemmikuks pastellmaalide hulgas on ?Anemoon?: seda on korduvalt ära osta tahetud, aga autor hoiab seda kiivalt endale. Õlimaalidest peab ta oma parimaks ?Unistuste aasa?: sellepärast, et sellesse õnnestus panna avarus ja loojangueelselt lillekorjamiskäigult tuleku tunne.
Lilled ja loodus on Võrumaal sündinud, Järvamaal kasvanud ja tosin viimast aastat Jõgeval elanud Liidile südamelähedased asjad: on ta ju töötanud muu hulgas haljastusalal. Viimati teenis ta leiba massöörina. Praegu on aga hoopis invaliidsuspensionil.
?Maalimine ja stuudiokaaslastega suhtlemine on mind palju positiivsemalt mõtlema pannud,? ütles Liidi Kirss. ?Võin kodus maalimisega nii kaasa minna, et unustan pliidil podiseva söögipotigi. Märkan näiteks, et pilt vajaks juurde veel mõnd värvitäpikest või -joonekest. Kui need tehtud, tuleb veel mingi mõte ? ja olengi reaalsuse unustanud. Abikaasa pooldab õnneks mu maaliharrastust ja toetab mind kõiges, nii et põhja kõrbenud toidu või suurema summa maalimistarvete ning pildiraamide peale kulutamisest meil pahandusi ei teki.?
Liidi Kirsi näitus ?Kaheksa aastat kunstis? jääb avatuks 1. märtsini.
RIINA MÄGI
