Kahe kuninga ja nende pereliikmete nägemisega on meil, saja kahekümnel jõgevamaalasel, kes me kahe suure bussiga ajaloolist sündmust tunnistama oleme sõitnud, tõsi küll, mõningaid raskusi, sest peale meie tahab kroonitud päid näha veel umbes kakskümmend tuhat sillale kogunenud inimest, ent kui kikivarvule tõusta, siis midagi ikka näeb.
Kas paarikümne tuhande inimese hulgas on rohkem rootslasi või norralasi, on võimatu öelda. Nii ühtede kui teiste eelis meie ees on see, et nad saavad aru, mida räägivad kuningad ja tähtsad riigiametnikud ning mida jahvatavad juba teist tundi Rootsi telemees Harald Treutiger ja tema Norra kolleeg Harald Ronneberg, kes avamissshowd juhtima on kutsutud. Tundub, et tegemist on esimese suurusjärgu staaridega, kes võivad endale isegi kuningate üle nalja viskamist lubada. Rahvas purskabki neid kuulates iga natukese aja tagant üksmeelselt naerma (rootslased saavad ju norra ja norralased rootsi keelest aru!), meil jääb üle naerda vaid iseenda õnnetu infosulus oleku üle…
Ainus, millest me aru saame, on silla valmis ehitanud Saksa firma Bilfinger Berger AG nõukogu esimehe Herbert Bodneri inglisekeelne intervjuu. Herr Bodner ütleb, nagu kes iganes sellise situatsioonis, et Svinesundi silla ehitus oli firmale suur väljakutse, et see oli nii nende esimene Rootsi kui ka esimene Norra objekt (pool sellest jääb ju ühe, pool teise territooriumile!) ning et ehitaja leidmise konkurssi polnud neil raske võita, sest firmasid, kes suudaksid sellise mastaabi ja keerukusastmega objekti valmis ehitada, ei ole ei Euroopas ega ka maailmas just palju. Küsimusele, mida ta soovib autojuhtidele, kes ülehomsest silda ületama hakkavad, vastab Bodner vaimukalt:
?Soovin, et nad sõites silla ilu liialt imetlema ei jääks!?
Tõepoolest: lisaks sellele, et Svinesundi sild on maailma pikim ühekaareline sild, on seda juba jõutud nimetada ka maailma graatsilisimaks kaarsillaks. Tõsi, ise sillal viibides ei pruugi seda graatsilisust tajuda, küll aga uut silda mõni kilomeeter eemal asuvalt vanalt sillalt vaadates.
Kui kuningad silla avatuks on kuulutanud, kõmatab Norra kaldal kolm ja Rootsi kaldal miskipärast neli kahuripauku. Showmeeste intonatsioonist aimub, et see on jälle mingi ?vanade heade? naabrite omavaheline tünga-värk. Tegelikult tähistataksegi Svinesundi silla avamisega üksiti Norra saja aasta tagust lahkumist unioonist Rootsiga ehk siis Norra iseseisvumist.
Kuninglik pidulaud
Meie oleme tulnud avamispeole Rootsi poolelt, nüüd võtame vastavatud silda pidi ette jalutuskäigu Norrasse. Meie passid ei huvita kedagi ning postkaarte, jäätist ja muud on võimalik Norra poolele püstitatud putkadest osta nii Norra kui ka Rootsi kroonide eest. Kolmes katusealuses, kus arvukad kätepaarid kärmesti väikseid kanakoivakesi topsikestesse sätivad ning kandikuid lava?irullikeste, garneeringuga tikuvorstikeste ja võidega kaetud soolaküpsistega täidavad, ei näi aga toimuvat mingit müüki. Selgub, et kogu seda kraami hakatakse rahvale tasuta pakkuma, aga alles siis, kui kuningad on selleks lahkuma hakates käsu andnud. Käsk tuleb peatselt ning Maarjamaa lihtrahvaski saab kuningate lauas süüa.
?Kas ma kuulsin õigesti, et te räägite eesti keelt?? pärib äkki üks kena daam.
Küsija on Göteborgis elav eestlanna Anneli Kivi, kes on siin avamispeo meditsiiniteenistust korraldamas. Küsin talt kui enam-vähem kohalikult, et milleks seda uut silda õieti vaja oli ja mis vanast sillast saab.
?Vana sild oli kogu selle transpordi jaoks, mis Oslost Göteborgi viivat magistraali E6 mööda liigub, juba ammu kitsaks jäänud ja pikad järjekorrad olid tavalised,? ütleb Anneli. ?Nüüd hakkavad sõiduautod, mis tollipunkti läbima ei pea, sõitma uue ja tollitavat kaupa vedavad kaubaautod vana silda mööda. Ainult et kui enne oli silla ületamine tasuta, siis nüüd tuleb selle eest maksma hakata.?
Tõepoolest: hinnakirjad seisavad mõlemal pool silda juba üleval, ainult et suurte ristidega üle tõmmatuna. Punased kileribad eemaldatakse paari nädala pärast ja siis tuleb sohvritel kukrut kergendama hakata. 1,3 miljardit Norra (ehk umbes kaks korda suurem arv Eesti) krooni, mis ehituseks kulus, tuleb ju osaliseltki tagasi teenida…
Karli kurb lõpp
Läheme küll esiotsa Rootsi poole jäetud bussidesse tagasi, ent sõidame kohe vana silla kaudu uuesti Norrasse: meie saatja, Jõgeva valla Rootsi sõpruspiirkonna Dals-Edi kommuuni arendusspetsialist Christian Nilsson tahab meid ilmtingimata viia sealsamas lähedal asuvasse Haldeni linna: sealset kindlust vallutada üritades sai nimelt 11. detsembril 1718 surma Karl XII. Korduvalt Jõgeva-mail viibinuna teab Christian suurepäraselt, et Karl XII persoon pakub meile erilist huvi.
Kindlusi on Haldenis õieti mitu. Üks väiksem, Gyldenlove õnnestus Karlil 1718. aasta hilissügisel vallutada, misjärel tema sõdurid hakkasid suurema, Fredriksteni ründamiseks valmistudes kaevikuid kaevama. Ent siis tabas Karli pead surmav kuul, Fredriksten jäi vallutamata ja otsa sai ka kogu Rootsi suur vallutuste periood. Muuseas, Christian Nilssoni jutu järgi pole ajaloolased sugugi kindlad, et see just norralaste kuul oli, mis Karli tabas: see võis tulla ka omade leerist. Karli sõjakus ja tema järjestikused vallutusretked olid nimelt Rootsi kuningriigi lõplikult välja kurnanud ning ta omal rahvalgi oli tast, nagu tänapäeval öeldakse, siiber, naabritest rääkimata. Mälestussammas on talle kui kroonitud peale arvatavasse hukkumispaika siiski püstitatud.
Aga mäeharjal kõrguv Fredriksteni kindlus on võimas ning sealt avaneb kaunis vaade 27 000 elanikuga linnale ja ümberkaudsele maalilisele loodusele. Viimast ei väsi me ei Norra, ei Rootsi poole peal bussiaknast imetlemast ka umbes tunnise Dals-Edi tagasisõidu jooksul. Jääb üle dalsedlastele tänulik olla, et nad meid oma kaunist kodukanti vaatama ja ajaloolisest sillaavamisest osa saama kutsusid.
RIINA MÄGI