Arvan küll, et aastaaegadest oodatakse kõige enam suve. Ja käes ta ongi – vegetatsiooni kõrgaeg. Kõik lokkab, nagu laulus öeldakse. Kõik kiirustavad, sirelid õitsesid ära üsna märkamatult ja nüüd on topeltõieliste “etteaste”, nende õisikutes ei ole veel pruuniks tõmbunud äraõitsenud õisi.
Järge ootavad jasmiinid. Kõige nähtavamalt helendavad rabarberite püramiidsed õitesülemid, kuigi keegi neid vaevalt sülle võtab.
Hämaruses pikeerivad kiirelt nahkhiired, päeval käib taevas pääsukeste trall. Naabrinaine oli hädas, et talle teinud suitsupääsuke pesa lausa koridori lakke, ruumi, mille ukse ta peab ju ööseks sulgema. Ka teisel tuttaval juhtus nii ja tema lubaski neil pojad üles kasvatada. Minu enda majapidamises on mitu räästapääsukese pesa, mille ehituseks on toodud vaheldumisi musti ja pruunikaid nokatäisi. Algul materjal nagu ei kleepunud hästi ja arvasin, et ehitised ei õnnestu. Aga tulid perfektsed, pojadki juba peadpidi ava juures upitamas!
Kodused päevad tuleb nüüd osaliseltki sisustada niitmise ja rohimisega. Käed juba kipitavad kõrvenõgestest ja küünealustes on peidus kodumaa mulda. Määrin pärast paksult kätekreemi peale, vähemalt natuke karedust vähendab. Sest ega kummikinnas ka mingi mugav leiutis ole! Kinnastes pole retseptoreid, mille abil tunnetada umbrohtude omapära. Rohimise seisukohalt ei peaks see ju tähtis olema, aga on. Käsi tahab eripärasid tajuda. Nägemisest üksi on vähe. Ja muidugi tuleb juuri-risoome taga ajada, sest need on nii hästi mulda peidetud, mulda kinnistunud, sügavale ja laiali hargnenud, et paljudel juhtudel jääb töö poolikuks. Ega labidagagi kõik õnnestu, eriti kassitapu, põldosja ja ühe kelluka puhul. Uurisin välja, et tegu on kurekellukaga. Ega ta välimusel ju viga pole: ühekülgsed õiekobarad, kõrge kaunitar. Sain teada, et tema juuri ja noori lehti võib isegi salatiks kasutada. Aga tema maa-alune elu tagab igati, et lahti tast enam ei saa. Sellepärast teda iluaeda ei tahetagi, sest ei lase teistel kasvada! Kurekellukal (Campanula rapunculoides) on mullas tihe maa-aluste harunevate võsude ja risoomide võrgustik, millele kinnituvad omakorda paljud lisajuured. Sügavale kasvaval peajuurel on ka veidi koonusjad lisajuured. Igast tükist saab uue taime! Katsu siis kogu “süsteemi” kätte saada!
Naadidki pole nii hullud! Naatidest vallutatud aladele panen üheaastaseid taimi kasvama, siis saab alati maa korralikult läbi kaevata ja iga kord maa-aluseid risoome vähemaks võtta. Järge ootab talisibula peenar, see ju püsik. Ei aita muu, kui üleni välja kaevata ja sibulad tagasi istutada! Muidugi võiks sibulad naatide eest evakueerida, aga otse ukseesiselt peenralt saab ju nii hästi rohelist kätte!
Vast tuleb nüüd, pärast kooli lõppu, rohijaid juurde. Seni on abiks olnud kolmeaastane rotveiler, kelle taktikaks on aukude kaevamine — otse pojengide kõrval on kolm päris korralikku kaevandit.
i
EHA NÕMM
