Jõuludeks tullakse koju ka siis, kui tulla väga pikk maa ja tuisuilm lennuliiklust segama kipub. Palamuse vallast pärit noor mezzosopran Kadri Tegelmann, kes juba neli ja pool aastat Hollandis Haagis laulmist õpib, tahab jõuluaja ikka kodus veeta. Tänavuste jõulude ajal on tal puhkamise aega aga napimalt kui tavaliselt, sest ees seisavad kontserdid Jõgeval, Türil, Tallinnas ja Tartus. Jõgeval saab teda kuulata pühapäeva õhtul kell 18 muusikakooli saalis.
Miks asusid omal ajal õppima just laulmist?
Muusika tuli mu ellu, kui asusin Jõgeva muusikakooli viiulit õppima. Sealt laulmise juurde oli vaid väike samm. Laulmine on mind alati huvitanud, väiksena laulsin tihti, šampoonipudel käes, vannitoa peegli ees. Aga tõsisemalt hakkasin laulmisega tegelema, kui minu ellu tuli minu jaoks väga eriline inimene — õpetaja Ingrid Orgulas. Tema oli see, kes uskus minusse ja andis mulle rohkem, kui ta arvata oskab.
Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis oli minu õpetajaks Aino Kõiv. Temalt hakkasin juba gümnaasiumiõpilasena eratunde võtma: mu vanemad teadsid teda, sest ta on Palamuse kandist pärit. Ega minust vaatamata seitsmele aastale viiuliõpingutele Jõgeva muusikakoolis erilist viiulivirtuoosi saanud. Seda lihtsam oli teha valikut laulmise kasuks.
Miks valisid pärast Elleri-kooli lõpetamist edasi õppimiseks Haagi Kuningliku Konservatooriumi?
Kui olin Elleri-koolis kolmandal kursusel, toimus meil meistrikursus, kus õpetajateks olid kaks Haagi konservatooriumi pedagoogi. Mulle väga meeldis nende “laulukeel” ning nii otsustasingi selle kooli kasuks.
Kui ruttu omandasid kohaliku keele ja kohanesid sealsete oludega?
Konservatooriumis toimub õppetöö inglise keeles, nii et koolis pole hollandi keelt suurt kasutada vaja. Aga poes ja ametiasutustes saan nüüd juba oma asjad selles keeles aetud. Millega ma ikka veel päriselt kohanenud pole, on Hollandi niiske ja saduderohke kliima. Algul oli silmale harjumatu ka sealne kirju tänavapilt — seal elab koos väga paljudest rahvustest inimesi. Aga tänaseks olen harjunud ja tunnen end selles keskkonnas koduselt.
Bakalaureuseõpe sai Sul kevadel läbi ja sügisest alustasid magistriõpinguid Hollandi Rahvuslikus Ooperiakadeemias. Mida see õppeasutus endast kujutab ja kui keeruline oli sinna sisse saada?
Ooperiakadeemias toimub magistriõpe koostöös nii Haagi kui ka Amsterdami konservatooriumiga. Aastas tuuakse välja kaks täismahus ooperit. G. Donizetti “Armujook”, mis meil praegu käsil on, esietendub jaanuaris. Tunniplaanis on palju aineid, mis aitavad noorel lauljal kujuneda ooperilauljaks: draama, lavaline liikumine, itaalia keel, ansamblitunnid jne.
Et akadeemia õppekava on väga huvitav ja ooperilauljaks pürgijale väga kasulik, on sinna päris raske sisse saada. Katsetel käis ligikaudu 80 noort lauljat kogu maailmast ja vastu võeti ainult kuus.
Kui võrdlen ooperiakadeemias õppimist bakalaureuseõppega konservatooriumis, siis akadeemias ollakse rangemad ja öeldakse sulle ilustamata välja, mida sa valesti teed ja mille kallal veel tööd peaksid tegema. See on väga hea, sest kriitika viib edasi.
Miks valisid magistriõppeks just ooperisuuna?
Algul kavatsesin magistriõppe läbi teha Haagi konservatooriumis ning pühenduda kammermuusikale, lied’ile ja oratooriumile, kuid hing kiskus ikka lavale. Ooper on suurepärane žanr, mis võimaldab ühendada laulukunsti ja näitlemise. Olen otsustanud pühendada kaks magistriõppeaastat sajaprotsendiliselt tööle enda kallal ja repertuaari omandamisele.
Oled õppimise kõrvalt juba kaks ja pool aastat ka ise õpetanud. Mida see töö Sulle peale sissetuleku on andnud?
Annan laulutunde Haagi Rahvusvahelises Koolis, kus õpivad Haagi diplomaatilisele või muule tööle tulnud välismaalaste lapsed. Õpetamine meeldib mulle ja ma sain kevadel koos bakalaureusediplomiga laulu alal ka õpetajadiplomi.
Õpetamine annab mulle endale palju juurde, sest õpin iga tunniga, mille lastele annan. Minu arvates on laulmine väga põnev musitseerimise viis, sest elan ju 24 tundi päevas oma instrumendiga koos ning iga mu liigutus mõjutab mu “pilli” värvi. Laulmise õppimise juures peab olema palju kannatust ja valmidust uusi meetodeid proovida. Teen seda palju oma õpilastega ja ka endaga, kui harjutan.
Kuidas üldse välismaal õppimisega majanduslikus mõttes hakkama oled saanud?
Ega see kerge pole olnud. Abi olen saanud nii kultuuriministeeriumilt kui ka Eesti Kultuurkapitalilt. Toetanud on ka kohalikud omavalitsused ja see kõik on olnud suureks abiks. Kõige rohkem on minu tegemisi ja õpinguid toetanud vanemad ja õde Liisi. Nad on seda teinud majanduslikus mõttes, aga veelgi enam emotsionaalses mõttes ning see on olnud mulle väga tähtis.
Möödunud sügisel haaras kogu maailma seagripipaanika. Kui enamiku inimeste jaoks see paanikaga piirduski, siis Sina põdesid selle haiguse ise läbi. Oli see raske ja kuidas hakkama said — kodust ja vanematest kaugel, nagu Sa olid?
i
See oli, jah, üks halb kogemus. Eriti raskeks tegi olukorra see, et kogu aeg räägiti, kuidas inimesed sellesse haigusse surevad. Eks nii võtnud minuski hirm võimust.
Tegelikult on seagripp nagu gripp ikka. Olin kolm nädalat kodus ning suureks toeks ja jõuallikaks oli mulle armas inimene, Juan. Tagantjärele teeb meile selle haiguse juures üks asi naljagi. Hollandis kutsuti seagrippi nimelt Mehhiko gripiks, aga haigestusin sellesse miskipärast mina, mitte Juan, kes on just Mehhikost pärit.
Hetkel oled juba Eestis. Kas jõulud vanematekodus on Sulle olulised?
Vanematekodus Imukveres Lilleaasa talus veedetud aeg on mulle üldse hindamatu väärtusega. Minu pere on minu jaoks väga tähtis. Hoiame kokku ja teadmine, et oleme üksteise jaoks alati olemas, annab mulle palju jõudu. Jõulude ajal saame kokku, kui ma just kusagil lennujaamas lumevangis ei istu. Ning kui me Lilleaasale lumevangi ei jää, läheme jõululaupäeva õhtul kirikusse. Pärast on õhtusöök ja siis tuleb jõuluvana.
Mis Sulle Hollandis meeldib ja millest puudust tunned?
Puudust tunnen mustast leivast, kohukestest ja õigest hapukoorest. Meeldib see, et inimesed on Hollandis väga avatud ja abivalmis. Kevadel, kui tulbid õitsevad, on seal väga ilus. Rongiliiklus on superhea ning kultuurimaastikul toimub kõigile soovijale midagi. Eks Hollandiski leiaks, mille üle vinguda, aga milleks — targem on nautida seda, mis on hästi. Seda õpetas mulle üks väga tark ja armas inimene, kellelt olen Hollandis veedetud aja jooksul palju õppinud.
Kas Sa Hollandisse õppima minekut kahetsenud pole?
Neid hetki on olnud päris palju, mil olen nutnud ja endalt küsinud, kas see, mida ma teen, on tõesti väärt nii pikka kodunt eemal olekut ja kas see mulle tõesti kunagi ka kasuks tuleb. Aga praegu olen oma valikuga sajaprotsendiliselt rahul. Olen Hollandis veedetud aja jooksul arenenud erialaliselt, ent saanud väga palju teada ka iseenda kohta. See eneseotsing ja -leidmine on tulnud kasuks mulle kui inimesele, kodanikule ja artistile.
Poolteise aasta pärast saavad Sul õpingud läbi. Kas siis tuled Eestisse tagasi?
Elan esialgu ühe päeva korraga ning mis siis saab, seda ma veel öelda ei oska. Seda võin aga küll öelda, et mida rohkem olen kodunt ära olnud, seda rohkem tahan siia tagasi. Kunagi tahaksin tõesti oma kodu Eestimaale rajada, aga eks paistab, kuhu tulevikuprojektid mind viivad.
Kas Sul sellist hirmu pole, et Eesti elu on Sulle juba nii võõraks jäänud, et Sa siin enam ei kohanegi?
Sellist hirmu mul ei ole. Mul on siin palju häid sõpru, kellega olen pidevalt kontaktis. Tunnen, et elamine teises riigis on mind just lähendanud paljude inimestega Eestis. Eesti teatritele ja kontserdikorraldajatele olen veel ehk võõras, aga ma ei plaani seda nii jätta.
Novembri lõpus andsite koos samuti Palamuse vallast pärit pianisti Triinu Boutahiriga kontserdid Saksamaal Flensburgis ja Husumis. Husumi Lions-klubi kutsel olete seal esinenud varemgi. Põhjuseks see, et teie mõlema vanemad kuuluvad Palamuse Lions-klubisse ja selle klubi vaderiks on Husumi Lions-klubi. Kuidas teid Husumis ja Flensburgis vastu võeti?
i
Mõlemad Saksamaa kontserdid olid välja müüdud ja läksid väga hästi. Publikule meeldis meie programm ja kindlasti ka see, et esitatud laulud olid saksa keeles. Et Triinul sündis novembri alguses väike poeg Yonas, pidi oma panuse kontserdi kordaminekusse andma ka Triinu abikaasa Hicham. Nii Yonas kui ka Hicham pidasid kontsertide ajal väga vapralt vastu ning usun, et Yonas sai juba muusikapisikuga nakatatud.
Aastalõpp kujuneb Sul jälle väga toimekaks, sest 26.-29. detsembrini annad koos pianist Jaanika Rand-Sirbiga kontserte Jõgeva muusikakoolis, Türi kultuurimajas, Kadrioru lossis ja Tartu Linnamuuseumis. Kavas on Robert ja Clara Schumanni ning Johannes Brahmsi looming. Miks just selline valik?
Asjaolu, et tänavu möödus 200 aastat Roberti Schumanni sünnist, andis suurepärase võimalus panna kokku programm saksa lied’ist. Sama kava esitasime Triinuga ka Saksmaal. Robert Schumann oli abielus Clara Schumanniga, kes oli nii pianist kui ka helilooja, ning Johannes Brahms oli nende väga hea sõber, kes oli tegelikult Clarasse armunud. Kõik kolm olid heliloojad ja kindlasti mõjutasid üksteise loomingut. Sealt ka pealkiri “Mälestus Sinust elab edasi mu lauludes.” Kava valmistasin ette iseseisvalt, kui oli probleeme või küsimusi, pöördusin Sasja Hunnego poole, kes on minu uus õppejõud ooperiakadeemias.
Mida ütleksid neile noortele, kellel on hinges mõni pealtnäha täitumatu unistus?
“Unistada tuleb, ja kui, siis suurelt. Neid aga, kes püüavad teid veenda selles, et teie unistus pole midagi väärt või et see on täitumatu, ärge kuulake. Unistage edasi ja uskuge — ühel päeval saab teie unistus teoks.
Kadri Tegelmann
Sündis 1983. aastal Palamusel.
Alustas muusikaõpinguid viiuli erialal Jõgeva Muusikakoolis.
Lõpetas 2002 Tartu Karlova Gümnaasiumi.
Aastatel 2002-2006 õppis klassikalist laulu H. Elleri nim Tartu Muusikakoolis (õpetajad Aino Kõiv ja Vivian Kallaste).
Aastatel 2006-2010 õppis Haagi Kuninglikus Konservatooriumis Maria Acda lauluklassis.
Praegu õpib Hollandi Rahvuslikus Ooperiakadeemias Sasja Hunnego käe all.
On andnud soolokontserte Eestis, Soomes, Saksamaal, Sloveenias, Hollandis ja Belgias. Teeb tihedat koostööd pianistide Triinu Boutahiri ja Jaanika Rand-Sirbiga, orkestriga de ereprijs, Hollandi Raadiokooriga ja löökpillimängija Juan Martinezega.
Sai 2010. aastal Eesti Vabariigi kultuuristipendiumi.
i
RIINA MÄGI
