Möödunud aasta 21. augustist töötab Põltsamaa linnavalitsuse haridus- ja kultuurinõunikuna Kadri Suni, kes on sündinud ja üles kasvanud Tallinnas, enamik lapsepõlvesuvesid ja puhkuseaegu aga mööda saatnud Põltsamaal. “Mu kõrvalpilk Põltsamaale hakkab juba kaduma,” tunnistab ta nüüd, mil on siia päriselt elama asunud ja uues ametis ligemale pool aastat töötada jõudnud.
Kas võite praegu juba ennast põltsamaalaseks pidada?
Mõnes mõttes küll. Praegu tundub juba täiesti normaalne, et astun hommikuti rahulikult üle silla ja olen viie minutiga tööl. Ei müra ega liiklusummikuid. Võiks arvata, et need on väikesed asjad, aga kokkuvõttes ongi paljud väikesed ajad tähtsad. Elukeskkond ja elukvaliteet on inimeste jaoks ikkagi väga olulised. Kuigi, pean tunnistama, et lihtsalt elama ma Põltsamaale ei tulnud. Olen leidnud siin töö, mis mulle huvi pakub. Loodan, et saan edaspidi Põltsamaale kasulik olla ja siin midagi ära teha. Ilmselt tuleb võtta aega ka süvenemiseks ja analüüsimiseks, mõelda, mida ja milleks teha ja kas ikka suund, kuhu sihid seada, õige on.
Sisseelamisega Teil ilmselt suuri raskusi ei olnud, olite ju Põltsamaa asjadega mingil moel pidevalt kursis?
Et mu vanavanemad elasid ja töötasid Põltsamaal, olen lapsepõlves nende juures päris palju olnud. Maja, kus praegu elan, on mu isapoolsete vanavanemate kodu. Aga et mu elukoht ja koolid on olnud mujal, siis tuleb tunnistada, et Põltsamaa inimesi ma enne siia tööle ja elama asumist eriti ei tundnud, mõned nimed olid küll tuttavad, aga isiklikku kokkupuudet ju polnud. Praeguseks on juba tekkinud tutvuskond ning tööalased sidemed ja võin rõõmu tunda ka headest kolleegidest. Sõpru nii kiiresti ei teki, mu parimad sõbrad on endiselt Tallinnas, kellel on huvitav teada, kuidas ma siin elan ja mida teen. Kultuuri tarbimas ja teatris olen käinud rohkem suuremates linnades. Viimasel ajal kõige enam Tartus.
Et noor haritud ja ilma näinud inimene otsustab Tallinnast ära tulla ning väikelinnas päriselt elama ja töötama hakata, see ei ole just tavaline. Pigem toimitakse ikka vastupidi?
Ega mu sõbrad ikka täielikult ei mõistnud küll, mille nimel ma selle sammu tegin. Tegelikult oli just mu abikaasa Raivo see, kes asja algatas, kuigi temal endal pole Põltsamaaga muud sidet olnud, kui et oleme koos siin puhkamas käinud. Tema avastas ka linna koduleheküljelt, et linnavalitsuse haridus- ja kultuurinõuniku kohale kuulutatakse välja konkurss. Kui ma seda konkurssi tookord võitnud ei oleks, ju oleksin siis mingit teist varianti otsima hakanud. Kuigi alguses arvasime, et tuleme Põltsamaale elama kunagi vanas eas, olid juba mitu asja selleks ajaks küpseks saanud, nii et otsustamine polnud just raske. Samuti leidsin, et mu senine töö Briti Nõukogus oli ennast juba ammendanud. Pealegi oli Põltsamaa hakanud järjest rohkem südame külge kasvama. Abikaasa Raivo Suni, kelle töö on tele ja raadioga seotud, ei pea samuti pidevalt Tallinnas olema, vaid saab paljud asjad ka arvuti abiga ära ajada.
Briti Nõukogu kommunikatsioonijuhi amet on olnud Teie senise elu esimene ja arvestatavam töökoht?
Pärast keskkooli lõpetamist Tallinnas 1996. aastal läksin Tartu Ülikooli ajakirjandust õppima. Et just sel aastal avanes esimest korda võimalus õppida avalike suhete ja teabekorralduse eriala, otsustasingi selle kasuks. Kui mitte arvestada, et olin ülikooli ajal lühikest aega tööl majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis avalike suhete osakonnas, siis ongi olnud pärast ülikooli lõpetamist Briti Nõukogu mu esimene ja ainus töökoht kuue aasta jooksul.
Ülikooli aega jäi ka aasta elamist ja õppimist Ameerika Ühendriikides?
Sattusin sinna Avatud Eesti Fondi üliõpilaste vahetusprogrammi raames. Samal erialal oli võimalus õppida Wisconsini Ülikoolis. See on tugev ülikool ja mul on tõeliselt hea meel, et olen seal õppida saanud. Üldse olen kahe käega välismaal õppimise poolt, kellel võimalus, kasutagu ära. See on väärt elukool, võõras keelekeskkonnas viibimine ja kaugel maal hakkama saamise kunst tuleb kahtlemata kasuks.
Teie töövaldkondadeks on peamiselt linna kultuuri- ja hariduselu edendamine. Mismoodi see kõik praegu niiöelda köögipoolelt tundub?
Suviti siin puhates saime nautida muidugi ka üritusi. Praegu on teistmoodi, paratamatult mõtlen, kuidas kõik läheb, kas rahvast tuleb piisavalt jne. Üldiselt on Põltsamaal ju suured ja väljakujunenud traditsioonid ja hariduselus on asjad suhteliselt hästi ära reguleeritud. Muidugi leidub alati ja igas paigas vaba ruumi, kus midagi edasi arendada. Väikelinnas sõltub võrreldes suure linnaga ühest inimesest palju rohkem. Mõned üksikud entusiastid saadavad korda silmapaistvaid asju. Siin on võimekad ja teotahtelised inimesed, kes kujundavad linna nägu ja loovad traditsioone, peaaegu asendamatud.
Mis teeb elu ühes väikelinnas elamisväärseks?
Õhkkond ja vaimsus, head tingimused spordi tegemiseks, vilgas kultuurielu… Loen praegu suure isuga Jack Schultzi raamatut “Boomtown USA The 7 œ Keys to Big Success in Small Towns”, mida võib ehk vabas vormis tõlkida “Seitse ja pool juhtnööri väikelinna suureks eduks”, kus on juttu nn kolmandast rahvastiku liikumise lainest ehk väikelinnade võimalusest. Inimene valib elamiseks koha, mis on talle parim. Järelikult peavad tööpaigadki saama sinna, kus rahval meeldib elada. Eestis käib praegu eeslinnastumine, kulgetakse väikestest kohtadest rohkem suurtesse, Ameerikas on need protsessid möödas ja pigem kolitakse äärelinnadest väikelinnadesse. Aga tulevik on meilgi selles, et elu väikelinnades hakatakse ilmselt rohkem väärtustama. Seepärast ongi tähtis, et ka meil siin, Põltsamaal, oleks rohkem asju, mille üle me uhked saaksime olla, millest väliskülalistele silmade särades rääkida võiksime.
Et aga ühte paika külastada või koguni sinna kodu rajama tahetaks asuda, peab selle kohta ka piisavalt infot olema?
Just nimelt. Palju sõltub sellest, millistest linnadest mida kuulda on. Kui pole mingit teavet, siis ei tea keegi sinna ihaldadagi. Hiljuti tegin analüüsi Põltsamaa kajastamisest Eesti meedias, sellest, millised teated liiguvad meie linnast välja Eesti erinevatesse meediakanalitesse. Kandsin selle kokkuvõtte ka linna kultuurikogule ette. Sellest analüüsist on näha, et meediasse jõuavad pigem negatiivsed kui head uudised, selline on ka üldine tendents. Mis sellest, et tehakse ilusaid ja hästi korraldatud asju. Kaugemal seda eriti kuulda ega teada ei ole. Sellepärast on ka süstemaatiline meediasuhtlus väga oluline. Ja Põltsamaal ometi on, millest teistele teada anda. Pealegi oleme ju nii Eesti keskel. Hea on ka see, et on tekkinud sidemed maakonnas teiste kolleegidega. Saab teada, mida head kusagil tehakse ja mille kallal pead murtakse.
Kuivõrd olete ise jõudnud linna ellu sulanduda?
Viin praegu kultuurikeskuse juures läbi inglise keele vestlusringi. Käime koos kord nädalas, vestleme igapäevastel teemadel vabas vormis. Päris tore on, see on mõlemale poolele kasulik. Kasutan ära seda, mida Ameerika Ühendriikides õppimise ajal ja Briti Nõukogus töötades omandasin. Tuletan meelde vana ja õpin uut juurde ja koos saame niimoodi keelt arendada. Ethel Hakkaja juures kunstikoolis hakkasin samuti käima. Mõnus seltskond ja väga huvitav on. Felixhallis on aga hea ujumas ja jõusaalis käia. Suusahooaeg jääb sel aastal ilmselt kahjuks vahele.
Mida huvitavat Põltsamaalt lähemas ja kaugemas tulevikus kuulda võib?
Ideid ja mõtteid on palju ja Põltsamaal ning ümbruskonnas jätkub ka seda, millele midagi rajada. Kasvõi näiteks “Lühhike õppetus…”, ajakirjanduse algus. Lähemad ja konkreetsemad asjad on aga kirjas kultuurikalendris. Tänavune aasta on omapärane juba ka selle poolest, et lasteaiad Tõruke ja Mari ning Põltsamaa Ühisgümnaasium tähistavad ümmargusi tähtpäevi. Muidugi tulevad ka traditsioonilised muusika suvekoolid, veinipäev, Põltsamaa Fest jne. Juulikuus on Põltsamaal üle-eestiline looduskaitse seltsi kokkutulek. Linna delegatsioonil on ees kohtumised sõpruslinnades Skrundas Lätimaal ning Kokemäel Soomes jne.
VAIKE KÄOSAAR
