Kaitseuuringute keskuse juhataja Kadri Liigi hinnangul on Venemaa sõja puhul Gruusia vastu tegemist sündmusega, mis kujutab endast uue ajastu algust sõltumata sellest, millega kõik lõppeda võib. Mõneti võiks Venemaa naabrite jaoks olukorda võrrelda ajastuga pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid.
Reedel Lõuna-Osseetias alanu ei saanud olla juhuslik. Kuivõrd ootamatuna tulid need sündmused Sulle?
Lõuna-Osseetias oli pinge kaua aega järjest tõusnud, nii et iseenesest oli plahvatus loogiline. Siiski, mina lootsin, et Gruusia suudab provokatsioonidele mitte alluda. Ning kogu maailmale tuli ootamatusena Venemaa käitumise jõhkrus – peaaegu täiemahuline sõjaline rünnak iseseisva naaberriigi vastu on asi, mida Venemaa pole teinud pärast aastat 1979.
Mart Laar on öelnud, et Gruusial ei olnud teist valikut, neil tuli alluda Venemaa provokatsioonile. Kas Sinu hinnangul oleks Gruusial olnud võimalik seekord konflikt veel õhku jätta?
Kui Gruusia poleks seekord reageerinud, oleksid provokatsioonid veel julmemalt jätkunud. Juba kaua aega oli näha, kuidas Venemaa meelitab Gruusialt sõda välja nii Abhaasias kui ka Lõuna-Osseetias, kord nihutades raskuspunkti ühele, teinekord teisele. Mingis mõttes oli Gruusia nagu küps õun, mis varem või hiljem pidi puu otsast kukkuma.
Teades ka Kaukaasia aumõistet ja temperamenti, oli see mõistetav, et nad reageerisid, kui nende külasid lakkamatult tulistati. Ent mõistetav ei tähenda, et see olnuks tark.
Samas, lääs oleks saanud sõda ära hoida, kui nendesse konfliktidesse oleks sekkutud varem, kasvõi viimase aasta jooksul, kui asjade pingestumine oli silmnähtav.
Eriti pärast aprilli, kui Gruusia ja Ukraina ei saanud NATO tippkohtumisel liikmelisuse tegevuskava. Euroopa suurriigid justkui jätsid Venemaale vabad käed.
Raske on öelda, kui otsustavat rolli mängis see aprillis tehtud otsus. Ühest küljest, Venemaa tegevus pärast seda tõesti intensiivistus. Teisest küljest saab ka väita, et tegemist on Venemaa pikaajalise poliitika eesmärkidega, mida on hoolega järgitud ja püütud saavutada juba alates eelmise sajandi üheksakümnendate aastate algusest. Ning nüüd lihtsalt saabus Venemaale soodne hetk.
Lõuna-Osseetia ja Abhaasia olukorrast kõneldes on meil tõmmatud paralleele Ida-Virumaaga, kus kunagi taheti venekeelset autonoomset piirkonda rajada. Päris nii lihtsad need asjad Lõuna-Osseetias ja Abhaasias siiski pole.
Nii Lõuna-Osseetias kui ka Abhaasias on tegemist põlisrahvustega, kes on seal elanud sajandeid. Eriti Abhaasias on olemas tugev aus etniline separatism, mis mingis mõttes on isegi hea: ausa separatistiga on lihtsam asju ajada kui Vene marionettidega, kes kordavad seda, mida Moskva neile ette ütleb. Ja kui juhtnööre pole, ei öelda midagi. See viimane tüüp inimesi on võimul Lõuna-Osseetias: nende valitsus koosneb kriminaalsest salakaubandusest elatuvatest Moskva jõumeeskonna marionettidest. Võib isegi öelda, et Moskva “silovikid” hoiavad väikest osseedi rahvast pantvangis. See ei tähenda, nagu tahaksid tavalised osseedid Gruusiaga liituda – valdavalt nad seda ei taha –, aga Moskva marionettidest valitsus ei ole aidanud nende olukorda ka kuidagi lahendada, pigem vastupidi – seda on ära kasutatud Moskva välispoliitiliste huvide edendamiseks. Moskva välispoliitiliseks huviks on aga olnud pideva pinge hoidmine, mis on vastuolus osseedi rahva huviga, milleks eeldatavasti on rahulik elu. Mis puudutab Ida-Virumaad, siis sinna asustati venekeelne elanikkond okupatsiooni ajal, mille kohta rahvusvahelises õiguses on omad klauslid. Tegu pole põlisrahvaga. Ja kui kellelegi ei meeldi elada Eesti riigis, on neil alati võimalus naasta ajaloolisele kodumaale. Samas, ma tahaks ka hoiatada eestlasi: kui keegi teeb Gruusia sündmustest järelduse, et venekeelsest elanikkonnast oleks vaja vabaneda, siis see on väga vale ja õnnetust toov järeldus. Selle asemel tuleks püüda tagada, et meie venelased oleks Eesti riigile lojaalsed. Minu hinnangul on seda täiesti võimalik saavutada, kui me vaevuksime natukegi selle nimel vaeva nägema.
Venemaa retoorika on sama nagu Stalinil ja Hitleril: kaitseme oma kaasmaalasi.
Usk, et mingi territooriumi asustamine oma kodanikega annab õiguse sealsetesse asjadesse sekkuda, on Venemaa välispoliitikaringkondades väga laialt levinud.
Illustreerin seda ühe mälestusega: 2002. aastal intervjueerisin Venemaa Föderatsiooninõukogu välisasjade komitee esimeest Mihhail Margelovit. Eestil ei olnud siis veel NATO kutset käes, aga hakkas paistma, et
Ent kui ma refereerisin seda vestlust ühele hästi informeeritud vene ajakirjanikule, siis ta ütles mulle, et Moskva tegelikult siiralt usubki, et passide jagamine annab õigusi ja sellepärast Venemaa jagab passe Lõuna-Osseetias ja Abhaasias ning muretseb Eesti passide pärast Petseris. Nende peades on passid legitiimne ettekääne rünnakuks —
Euroopa reaktsioonid on pehmelt öeldes hämmingut tekitanud. Soome peaministri intervjuud oli pühapäeva hommikul piinlik lugeda. Tõsi, Soome parandas ennast ja välisminister Alexander Stubb sõitis koos Prantsuse peaministri Bernard Kouchneriga esmaspäeval Gruusiasse. Itaalia on välisminister Franco Frattini suu läbi lausa hoiatanud võimaliku Venemaa-vastase koalitsiooni eest. Miks Euroopa nii reageerib?
Keegi ei tea, mida teha. Euroopal pole Venemaa poliitikat aastaid olnud. Kogu Venemaa poliitika on seisnenud selles, et teeme näo, nagu oleksid asjad paremad, kui nad on. Ja loodame, et ehk siis lähevad paremaks, ehk siis muutub Venemaa demokraatlikumaks, käitub paremini ja usaldab meid ning näeb, et me ei mõtle halba.
Selline soovmõtlemine on olnud rumal. Saavutatud on soovitule vastupidine tulemus – Venemaa ei pea enam läänest lugu. Venemaa meelest ongi lääs üks sõnadetegija, kellele ei pea mingit tähelepanu pöörama.
Sõjaline rünnak Gruusia vastu näitab, et Venemaa sülitab lääne peale ja ei usu, et teda karistataks viisil, mis oleks tõsiselt ebameeldiv. Suusõnalisi noomitusi või dekoratiivseid sanktsioone ei pea Venemaa millekski.
Ameerika Ühendriikide president on küll Gruusiat igati toetanud, kuid sõnadest jääb väheks. Paraku on ameeriklaste jaoks Iraani tuumaprogrammi lõpetamine olulisem kui Gruusia saatus.
Ameerika Ühendriikide olukord on küllalt raske. Ameeriklased on olnud väga tugevad Gruusia toetajad. Et George W. Bushi presidendiaeg on möödunud välispoliitiliselt suhteliselt edutult, siis, otsides positiivset pärandit, on ta keskendunud demokraatia edulugudele Euroopa ääremaadel ehk
Aga Bush on ju ametist lahkumas ning ta lahkub madalama heakskiidureitinguga kui omal ajal Nixon. Bushi käed on juba sellepärast seotud, et tema autoriteet on madal,
Lisaks tavatsevad analüütikud osundada, et USA käed on seotud, kuna ta vajab Venemaa toetust Koreas ja Iraagis. Sellega on nii ja naa. Minu meelest on naiivne loota, et
Lisaks on selge, et USA Venemaaga sõtta ei lähe. Ent on asju, mida saaks teha ja mis oleksid Moskvale valusad. Saaks arestida Vene riigifirmade ja valitsusliikmete pangaarved läänes, kuigi USAs on neid tõenäoliselt vähem kui Euroopas. Saaks tõmmata kriipsu peale Sotshi olümpiamängudele. Kuigi seda peaks tegema ROK, USA saaks vaid initsiatiivi näidata.
Eesti on agaralt tegutsenud, konsulteerides kolleegidega, mõjutades otsustajaid, saates humanitaarabi ja küberrünnakute tõrjujaid. Mida Eesti veel Gruusia heaks teha saaks?
Eestil on kaks rolli – püüame mõjutada lääne kogukonna seisukohti ja samas oleme ka nõustanud Gruusiat. Võimalikele läbirääkimistele, mis võivad millalgi ehk alata, peaks Eesti kõigiti kaasa aitama, sellises rollis nagu parajasti vaja. Pole vaja olla esimese suurusjärgu täht laval, oluline on olla seal, kus sind kõige enam vajatakse.
Euroopa positsiooni lihvimisele tuleks võimalikult palju kaasa aidata, kasutades kõiki sidemeid ja kogu veenmisjõudu, mis meil on.
Ma tahaksin aga vastu vaielda sellele Eestis kohatud tõlgendusele, et Mart Laar ja George W. Bush toetavad diktaator Saakašvilit. No ei ole nii! Esiteks pole Saakašvili diktaator, nagu pole seda ka Bush ega Laar. Ja teiseks, kõik on õppinud kogemustest Venemaaga. Tuleb toetada institutsioone, reforme, demokraatlikke ümberkorraldusi, mitte üksikisikuid. Keegi ei toeta Saakašvilit sellisel isikukultuslikul viisil, nagu varem toetati Venemaal Jeltsinit.
Milliseid järeldusi peaks Eesti sellest konfliktist tegema?
Eks meie jaoks algabki nüüd suur mõtlemise ja järelduste tegemise aeg, ja mitte ainult meil. Ma arvan, et kõigi Venemaa naaberriikide jaoks on see sõda sündmus, mis muudab kogu julgeolekualast mõtlemist, umbes nagu 11. septembri terrorirünnakud. Korrektiive tuleb tõenäoliselt teha igasuguseid, need puudutavad nii kaitse-eelarvet, välispoliitilist käitumist kui ka suhteid vene vähemusega oma riigis. Meil tuleb hakata targemaks ja vastutustundlikumaks, kui me viimastel aegadel heast elust ärahellitatuna oleme vaevunud olema.
On kõlanud ka väide, et Eesti võiks oma väed Iraagist ära tuua ja Gruusiasse rahu valvama saata. On see Sinu hinnangul mõistlik samm?
Gruusias pole praegu mingit taolist rahuvalvemandaati, kus Eesti saaks osaleda. Me ei saa sinna lihtsalt niisama ise minna. Ning SRÜ rahuvalvajatega me eeldatavasti ei liitu, eks ole.
Ent rahuvalvemandaadi muutmine nii Osseetias kui Abhaasias oleks tegelikult ülioluline. Lääs peaks tegema väga selgeks, et senised Moskva domineeritud rahuvalveformaadid on tegelikult olnud konflikti põlistajad ja teravdajad. On väga kahju, et neid varem ei revideeritud. Kui aga nüüdne konflikt peaks päädima sellega, et Osseetiasse ja Abhaasiasse suunduvad tõelised rahvusvahelised ja neutraalsed rahuvalvajad, siis oleks see äärmiselt hea. Sellisel juhul võiks Eesti seal ka osaleda, ent samahästi võime ka jätkata Iraagis. Tuleb olla seal, kus me saame olla kõige kasulikumad.
HELVE LAASIK
