Autori enda sõnul aga asi just nii on, sest kõigil varasematel näitustel (kui üks väike klaasikunsti alaseid katsetusi eksponeeriv väljapanek linnaraamatukogus välja arvata) on ta esinenud kellegagi koos: Jõgeva kunstikooli Avatud Stuudiosse koondunutega, kultuuriseltsi Vanaveski liikmetega, mõne lähema mõttekaaslasega jne.
Kui paljud eeldanuksid ehk, et Tiina esimene isiknäitus tuleb maalinäitus, siis tegelikult langes see au hoopis fotograafiale, mida Tiina enda sõnul varasest noorusest peale on harrastanud. Fotopisikuga nakatumises oli küllap osaliselt süüdi Tiina kutselisest fotograafist vanem õde Lea. Viimane oli mõistagi ka see, kes Tiina fotoalased katsetused lõpuks talutavasse vormi pidi viima, st neist korralikud pildid valmis tegema. Eelöeldu andis Tiinale vägagi põhjust Lead näituse avamisel tänada. Tänusõnu ütles ta ka Jõgeva aleviku kultuuriseltsi Vanaveski rahvale, kes tema näituse ülessaamisele igati kaasa aitas.
Kui tänapäeval võid fotot vaadates ja selle tõepärasust poolenisti uskudes veel kolmveerandi jagu petta saada, siis Tiina seekordsed näitusefotod on digitöötlusest puutumata. Vähe sellest ? ta pole neid isegi kadreerinud. Viimane asjaolu ei tule just kõigil juhtudel kasuks, aga samas hakkab foto ehtsus-ehedus tänapäeval vist tõesti nii haruldaseks muutuma, et seda tasuks väärtustada.
Mida siis Tiina pildistada armastab? Kui selle näituse piltide järgi otsustada, siis seda, mida paljud: lilli ja liblikaid, huvitavaid puid, maastikke ja veekogusid, aga ka valgust, varje ja peegeldusi. Kui päikeseloojang mere ääres on vaat et iga fotonäituse n-ö kohustuslik komponent, siis Tiina piltide hulgas on ka mõned üsna ebamaise valgusega pildid, millest ei saagi päris täpselt aru, kas pildil on õhtu või hommik, päev või öö, päike või kuu. Paistab teine kusagilt udust või läbi pilve, saates maa peale oma kahvatut valgust. Ühelt poolt on neisse piltidesse kätketud põhjamaine kaamos, teisalt muinasjutuline salapära.
Ka linde on Tiina kaameraga tabanud. Luiged sai ta pildile Haapsalus, pardid Pärnus.
?Olin tol suvel päris tihti Pärnus,? meenutas Tiina. ?Sel päeval maalisin muuli lähedal ja pardid askeldasid sealsamas. Lõpuks ma lihtsalt pidin nad fotodele jäädvustama. Kõige paremat pilti, mille sellelt “seansilt? sain, mul siin pole: see pole lihtsalt selle näituse, vaid mõne järgmise pilt. Sellel on pardid kogunenud kaupade transportimiseks mõeldud euroalusele ning nende selja tagant paistab Pärnu sadama silt. Päris lõbus pilt sai minu meelest.?
Tegelikult võiks Tiina iga oma pildi kohta mingi lõbusa või natuke teistmoodi loo rääkida. Aga pilte ei tee ta siiski selleks, et need lood paremini meelde jääksid. Milleks siis, küsisin.
?Milleks inimene üldse elab?? esitas Tiina vastuküsimuse.
Küllap on see ikka eneseväljendamistarve, mis teda fotoaparaati, aga vahel ka, pintslit, pastakat (Tiina teatavasti ka luuletab) või hoopis videokaamerat haarama sunnib. Tiina Sääliku fotonäitus jääb avatuks märtsikuu lõpuni.
RIINA MÄGI</P>