Ma ei mängi lotot, ei looda võita suurt ega väikest raha. Üks prominent avaldaski kord arvamust, et lotovõidud on ju mittetöine tulu, ebaväärikas sissetulek. Nojah, ega nüüd otseselt niisuguse üleöö rikkaks saamise vastu eriti kellelgi pole. Mina lähtun põhimõttest, et kui piletite rahast saab üleval pidada korraliku sissetulekutega personali ja peavõidudki on kolossaalsed, siis peab väga suur hulk inimesi pileteid ostma ja statistiline võimalus võita on väga väike. Ei taha asjatuid lootusi hellitada, ajakulu ja õiendus peale selle…
Aga samas on mul palju lootusi, mis varem või hiljem täide lähevad. Näiteks ootan, millal ometi seedermännile käbid külge tulevad ‒ siis saab siberlase kombel neid seemneid krõbistada. Kauges lapsepõlves Pärnus sai seda tehtudki, neid kutsutakse veel seedripähkliteks. Meie maakonna kirjanik Henn-Kaarel Hellat on oma mälestuste raamatus neist kirjutanud. Kuidas ta vennaga Viljandimaal Mäeotsa talus mõnikord seedermänni käbide raksus käis. Pererahvas ise neist eriti ei hoolinudki, mõisnik oli kunagi selle istanduse rajanud.
Siberi seedermänni venekeelne nimetus on siberi seeder ning seetõttu on vahel seda puud ka seedriks nimetatud. See ei ole täpne, sest seedrid ei kuulu mändide (Pinus) hulka, vaid eraldi perekonda (Cedrus).
Seedrid kasvavad looduslikult Põhja-Aafrikast Himaalajani, valdavalt mägedes. On 30-40 m kõrgused aeglasekasvulised ja pikaealised puud. Okkad on kimpudena, kuni 6 cm pikad. isaskäbid levitavad tolmu sügisel ja kuni 12 cm pikkustes emaskäbides saavad seemned valmis järgmiseks sügiseks. Need on kuni 1,5 cm pikad lennutiibadega. Seemnetel on nagu nululgi õõnsused, milles ebameeldiva maitsega vaik, et oravad neid ära ei sööks. Seedripuit on koisid peletav.
Seedri nimega seondub tumedatooniline lõhnav puit ja võimas puu. Selle nimega on hakatud kutsuma ka teisi sarnaseid puid, üle kahekümne puuliigi üle maailma, igal mandril oma seeder. Seedri perekonna teadusnimetus Cedrus on tuletatud kreekakeelsest puunimetusest kedros (mis tähistas kunagi tõenäoselt mõnd kadakat). Ühe süsteemi järgi on päris seedreid ainult kaks liiki: Vahemere ääres liibanoni seeder ja Aasias himaalaja seeder. Kuigi Liibanoni vapil ja lipul on seda puud kujutatud, on ta selles riigis ammu juba haruldus, vanimad neist on umbes 2500-aastased.
Nii et seedrid Eestis ei kasva, nagu laul ütleb. Siberi seedermänd on tavaliselt 20-25 meetrine puu, mõnel poole mägedes kasvab ka põõsana. Eluea poolest jääb seedritest maha, kuid keskmiselt 400-500 aastat pole ka paha. Vanemas eas on puud sageli mitmeladvalised, et rohkem käbisid saaks kanda. Õhukestel muldadel võivad juured laiali minna ja naaberpuude juurtega kokku kasvada ‒ see on kaitse tuulte vastu. Siberi seedermänni enamuspuuliigiga metsad on väga laialdased, lõunapoolsetel aladel kasvab ta mägedes kõrgemal, kui põhja pool. Ta talub pikki ja väga külmasid talvesid. Õlirikkaid seemneid söövad meelsasti pähklimänsakud, oravad, burundukid, sooblid, metsised, laanepüüd, musträhnid ja veel paljud teised. Puu õitseb juunis, 10 päeva hiljem, kui harilik mänd. Käbid valmivad tolmlemisele järgneva aasta septembri alguses. Ühes käbis on 100-140 seemet, milledel pole tiivakesi. Seetõttu ongi levitamisel olulised loomad.
Pähklimänsak levitabki siberi seedermändi samal põhimõttel nagu meil pasknäär tammesid: varudes nende seemneid, unustavad vahel peidupaigad ära. Oma kurvastuseks loen, et soodsatel tingimustel hakkab seedermänd viljuma 30aastaselt, puistus alles 50-70 aasta vanuselt. Ja mina käin uurimas, kas minu mõni aasta tagasi istutatud puu, umbes kahe minu pikkune, juba käbisid loob! On rohkem, kui kindel, et mina neid ei näe. Kui koolis Mitšurini imetegudest räägiti, siis ka rõhutati, et tema aretustöö polnud kerge, sest oli palju ootamist ‒ vilju võisid alles järgnevad põlved maitsta saada.
Kuna istutasin oma puu liiga lähedale teistele puudele, valgustki võiks rohkem olla, otsustasin uue puu paremasse kohta istutada. Ja lohutuseks ongi targas artiklis kirjas, et valguseküllases kasvukohas võivad üksikud käbid ilmuda ka varem, alates 15ndast eluaastast. No tulebki selline koht leida ja eks istik ole ju ka mõned aastad vana.
Esimese viie aasta jooksul kasvab seedermänd kuni 35 cm kõrguseks, 10aastase puu kõrgus võib olla juba 1,5 meetrit. Aga minu puu on juba üle kahe meetri kõrge, reaalsus tuleb veel lähemale? Aga jah, koht ei ole kõige parem. Suurimaid saake annavad 120-160aastased puud.
Siberi seedermännil on kõik väärtuslik ‒ puit, vaik, okkad ja seemned, millede hektarisaak on põhjas 10-20 kg, Lõuna-Siberis kuni 160 kg. Spetsiaalsetes kasvandustes on saagid veel kordi kõrgemad. Kirjasõna väidab, et puit jääb tugevuselt oluliselt alla siberi kuuse ja hariliku männi omale, aga mädanemisele on vastupidav. On ilus, hea tekstuuriga, hästi töödeldav, saab nii mõndagi teha.
Seedermänni metsad on väga puhta õhuga, sest puud eraldavad õhku väga palju antibakteriaalseid fütontsiide. Aga siiski talub ta linnaõhku halvemini lehtpuudest nagu kõik okaspuud, sest okkad püsivad ju puul pikemalt kui lehed. Teisi kaitseb mikroobide eest, ennast mitte? Aga puitu kaitseb vaik.
Eestis alustati siberi seedermänni kasvatamist 18. sajandil, täpselt ei saa tuvastada, sest siis ei tehtud alpi ja siberi seedermännil vahet. Lääne-Euroopas peetaksegi Siberis kasvavat puud alpi seedermänni siberi alamliigiks, teaduslikult Pinus cembra subsp. sibirica. Alpi seedermänd on meil üks laialdasemalt kasutatavaid võõrmänni liike.
EHA NÕMM
