Kaasav eelarve on ahvatlus ja kohustus samaaegselt. Üheltpoolt on kodanikuühiskonna jaoks äärmiselt vajalik otsustusprotsessides kaasa rääkimine, kuid samas võib tekkida olukord, kus ühe käega keegi justkui midagi annab ja teise käega lämmatab kohustuste ja bürokraatiaga kodanike initsiatiivi.
Printsiibid, kuidas sellist asja korraldada, võiksid olla selged kõigile, kuidas need tekkida saaksidki, kui ei proovi. Selge on see, et omavalitsustel on erinevate objektide teostamisel kõrgemad nõuded. Kõike ise teha ei saa ega tohi. Pole võimalik, et inimesed ise, oma käte ja suure südamega asuvad rajama mänguväljakuid, mis on avalikus kasutuses. Kes siis vastutab, kui mingi õnnetus juhtub, konstruktsioonid kokku vajuvad või keegi saab viga? Omavalitsusel on õigus ja kohustus selliseid asju kontrollida ning tingimusi seada. Omavalitsustel on rohkem kompetentsi ja teavet, mille peale heasoovlik tegija ei pruugi tullagi.
Iga väiksemgi asi on seotud nõuetega ja me oleme ühiskonnana selles kokku leppinud, me kõik soovime turvalist elu, me oleme seaduskuulekad. Kuid oma kodukoha arengutes initsiatiivi üles näitamine ei tohiks raugeda, see võiks hoopis hoogustuda ning sellele peab kaasa aitama. Ka tänases esikülje loos ütleb Markkus Metsmees, et kui saaks, teeks ta, vaatamata raskustele, veel mõne asja kodulinna hüvanguks ära. Ka Igor Orlov kinnitab, et oli mis oli, kõik andsid parima ja jäi tulemusega rahule.
Küsimus, kas kaasava eelarve asemele kaasata kodanikke rohkem valla eelarve protsessi, jääb ikka veel õhku. Nii, nagu ka nende üleriiklike katuserahadega, et tegemist poleks pelgalt näidisetendusega, kuidas me inimestest hoolime, vaid tõsise ja läbipaistva asjaga.
