Briti peaminister David Cameron lubas Euroopa Liitu kuulumise panna rahvahääletusele. Selline asjale lähenemine tekitas poliitikuteleeris elevust. Pole harjutud olulistes küsimustes rahva arvamust välja selgitama, veel vähem sellega arvestama. Eelistatakse vastandumist. Eesti valitsus paistab selle poolest eriti silma ja kohati tundub, et üksnes rahvavaenulikke otsuseid langetataksegi.
Poliitikud kohtlevad rahvast lambakarjana. Pole siis ime, kui usutaksegi seda, et vaid nende ajumaht võimaldab õiget valest eristada. Valesid lahendusi aga pole olemas — ühtedele meeldivad ühed, teistele teised.
Väide, justkui oleksid võimulolijate ( ja seega teistes tingimustes elavate kodanike) lahendused ainuõiged, pole pädev. Seda kinnitab kaos, mis kulutulena kõikjal maad võtab. Tipp-poliitikute suhtumine Euroopa Liidus toimuvasse ei kuulu lõpliku tõe valdkonda, iseseisvate riikide ühendus võib tarmukam lähenemine olla. Kõik sõltub, millise nurga alt asju vaadata.
Edu ei pruugi üldsegi seisneda abstraktses sisemajanduse kogutoodangu kasvatamises ega ressursside vägivaldses ümberjagamises, vaid selles, mida otsuste langetamise järel tuntakse. Ühine otsustamine liidab, tekitab ühtekuuluvustunnet, süvendab ühtsust.
Paljud poliitikutest nimetavad David Cameroni autokraadiks, aga huvitav oleks teada, kes nad ise on, kui rahva arvamuse üle irvitavad, otsuseid aga vaid isekeskis langetavad.
Mulle igatahes sümpatiseerib pealtnäha iseka Briti peaministri soov panna Euroopa Liitu kuuluvus rahvahääletusele. Mulle meeldib küsimuse mustvalge püstitus, sest siis pole tegemist seisukohtade pealesurumisega, vaid enamuse seisukoha väljaselgitamisega. Võiksime kaasamist õppida brittidelt – Eesti kodanikud väärivad, et nendega arvestataks.
