Nüüd on sellest möödunud juba seitsekümmend aastat. Oli juulikuu algus 1941. aasta sõjasuvel. Saksa väed olid juba jõudnud Emajõe jooneni. Tartust oli saanud rindelinn. Seal valitses olukord, kus Emajõe põhjakaldal võimutses punavägi. Lõunapoolse osa Tartust aga olid võtnud enda valdusse üksikute saksa üksuste kõrval Eesti omakaitse.
Vaprad ajalehetoimetajad asusid uuesti välja andma Postimeest, samal ajal kui kahurikuulid üle toimetuse hoone lendasid. Põleva Tartu kuma ja suitsusammas paistis selgesti kümnete kilomeetrite taha Kaareperesse, kus ma Patjala küla Majori talus ema sünnikohas koolivaheaega veetsin.
Põhja-Tartumaale oli sel ajal koondatud reservina küllaltki suured nõukogude armee üksused. Peale nende liikus maal ringi veel hävituspataljonlaste ja eesti ning läti militsionääride salku. Jõukamate talude peremehed ja enamik mobilisatsioonikohustuslikest meestest varjas end aga metsades.
Ühel päeval levis lausa kulutulena rahva seas sõnum: “Meie omad on üle võtnud Kaarepere vallamaja ja heisanud sellele Eesti sinimustvalge lipu.” Olen püüdnud välja uurida, kuid seni tulemuseta, kes olid need julged mehed või noored kes seda julgesid teha. Ja kui kaua sai Eesti lipp lehvida vallamaja kohal? Kas toodi “korra jaluleseadmiseks” kohale ka sõjaväeosasid? Võib olla leidub veel. siiski vanemaid inimesi kes võivad veel lähemalt jutustada neist sündmustest.
Õhtupoolikul köitis meie tähelepanu vene sõjalennuk, mis tiirutas Kaarepere ümbruse kohal ja lausa kammis läbi kogu valla territooriumi. Nähtavasti olid sündmused vallamajas kutsunud esile häireolukorra ka sõjavägedes. Võib arvata, et vallamaja ülevõtmise osanikel õnnestus siiski õigel ajal kaduda, sest nii mingist tulevahetusest ega ka ohvritest hiljem ei räägitud.
Hiljuti sain ühelt oma tuttavalt teada, et umbes samal ajavahemikul (10 – 20 juuli) heisati Eesti lipp ka Voore valla Kassivere külas, kus vaprad mehed vallutasid vene sõjaväe vaatlustorni ning heiskasid sellele sinimustvalge tähise.
Mälestused kirja pannud ARVI LIIVA
