(Järg 11. märtsil ilmunud loole)
Kodulooteemaliste järjeloo kirjutamisel võib mõnigi avastus ajendada lähiaastakümnest tagasi kaugematesse aegadesse vaatama. Sellise võimaluse pakub ka 1967. aasta 11. veebruari Jõgeva rajoonilehes Punalipp ilmunud artikkel “Tuled kultuurimajas”, mis jutustab toonasest Kaarepere kultuurimaja juhtajast Velda Lannesest.
Tagasipõige poole sajandi taha
Portreeloo autor A. Sarapuu rääkis sellest, kuidas kaubandusliku eriharidusega, kuid noorena Kaareperes laulmist harrastanud Velda Lannes pärast pikaajalist lastega kodus olekut Kaarepere rahvamajja (autor kasutab just sellist nimetust, kuigi ametlik nimetus oli kultuurimaja ‒ toim.) tööle tuli. Mõneti paneb mõtlema, kuidas Eesti iseseisvusajal kasutuses olnud kultuuriasutuse nimetus rajooni parteikomitee ja täitevkomitee häälekandjasse kirjutada õnnestus. Kas selleaegne, suuresti parteitöötaja imidžiga, peatoimetaja Olga Uulits kaotas korraks tähelepanu või oli ta südamest tegelikult rahvuslane ning ka inimlikuma ajakirjandusliku stiili soosija.
Loos on mõndagi ka ajastuhõngulist. Kirjutakse kutsete valmistamist Suures Isamaasõjas osavõtnutele ja armee aastapäeva tähistamisele ja valimistepäeva kultuurikava koostamisest, sotsialistlike kohustuste täitmisest. Samas on Lannese väljaöeldu piisavalt inimlik. “Kes küll teab, kui palju kordi olen peoõhtu viimase lahkujana ruumides tulesid kustutanud. Viimasel ajal olen sellele mõelnud,” arutles ta.
Sarapuu aga kirjutas, et Velda Lannesel on peas juba halle juukseid. Ega see ainult aastate veeremise süü ole. Kultuuritöötajate elu on närviline.
“Näitering on meil alati tugev olnud,” ütles Lannes ajakirjanikule. Pikemalt jutustas ta sellest, kuidas näitering õppis selgeks Tsehhi kirjaniku Pavel Kohouti näidendi “Niisugune armastus”. Selgus, et näiteringile põhjustas keerulise olukorra juhendaja abiellumine ja Kaareperest ära kolimine.
Lavastaja kutsuti hoopis Tartust
Üks kaareperelane märkas aga Tartus afišilt, et “Niisugust armastust” mängib ka Eduard Vilde nimeline rahvateater. Nii otsustati selle teatri eestvedaja Aksel Kallase (1910-1975) ka Kaareperesse lavastama kutsuda. Ta andis nõusoleku.
“Pole just mõnus Tartu ja Kaarepere vahet sõita, kui kojusõidu rongile jõuad alles pärast südaööd. Aga kui ühel tuisukülmal õhtul võttis näitejuht kultuurimajja ükshaaval saabuvaid lumiseid näitlejaid vastu , ütles ta: “Vaat see on entusiasm. See on maarahvas Ei ole virisemist, et kõnniteed liivatamata – muudkui tullakse,” andis tunnustatud rahvateatritegelase emotsioone edasi Velda Lannes.
Olgu lisatud Aksel Kallas on töötanud Vanemuises ka kutselise näitlejana, mänginud muuhulgas August Kitzbergi “Libahundis” Margust, Eduard Tubina “Kratis” Kuradit ja olnud ühtlasi teatris dekoratsiooni- ja lavastusala juhatajaks. Kaastööd tegi ta ajalehe Edasi huumori- ja satiirirubriigile Herilane.
Veel kirjutakse loos, kuidas Kaarepere noored (originaaltekstis Kaarepere omad poisud) kitarrid meisterdasid ja neid nii hästi mängisid, et neid rajooni kultuurimajja esinema kutsuti. Muulhulgas mainitakse et pillimängijate hulgas on ka Velda Lannese pojad Jaan Reidla ja Endel Lüüde.
Velda Lannese, kes lisaks Kaarepere kultuurimaja juhataja ametile oli ka ühingu Teadus Kalevi algorganisatsiooni sekretär, töö ei jäänud märkamatuks ka toonastele Jõgeva rajoonijuhtidele. Ajalehes Sirp ja Vasar on oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeva puhul tunnustuse pälvinud isikute pikas nimekirjas ka tema nimi. Lannes on revolutsioonijuubeliks pälvinud EKP Jõgeva rajoonikomitee ja rajooni täitevkomitee aukirja.
Veel leiame kultuurilehest, et samasuguse aukirja sai toonane ajalehe Punalipp vastutav sekretär Vaike Jõgis.
JAAN LUKAS
