(Järg 4. märtsil ilmunud loole)
“Ma saan aru, et siia ongi ainult väga tublid ja toredad inimesed kokku saanud,” esitas Kaja Kärner retoorilise küsimuse.
Saadet, kus usutletavateks lisaks Mare Okapuule ka Palamuse vallavanem Urmas Astel, Palamuse apteeker Astrid Kase ning jõejääl jäähokit mängivad koolipoisid, saab praegugi kuulata Vikerraadio audioarhiivist, kui sisestada otsingusse märgusõna Kaarepere.
Mare Okapuu sõnul on Kaarepere rahvamaja kultuurikollektiivides ja seltsielus üldse kõige kauem kaasa löönud Raili Tarma, Jaan Reino, Heli Murumaa, Helmine Allas, Aino Pohomova, Nikolai Tammeorg ja Helma Kaeval.
Ringijuhte ikka leidub
“Mul on rahvamajas väga huvitav, sest kuulen palju vanaaegseid lugusid ja talupojatarkust, mis võiks ka noortes edasi elada,” märkis Piret Võsu.
Tema juhendab praegu kaheksaliikmelist memmede rahvatantsuringi alates ajast, mil teenekas Luua metsanduskooli õpetaja Aime Oole selle tegevuse lõpetas. “Kaarepere rahvamaja on meie valla üks parimaid tantsimise kohti. Miks, seda on paljud küsinud, kuid ega ma ühte põhjust välja tuua ei oskagi. Kindlasti on asi heas tantsupõrandas. Minu arvates on siinses rahvamajas üldse ainulaadne arhitektuuriline disain,” ütles Võsu.
Piret tantsis kunagises Kaarepere rahvamaja segarühmas Luukar. “See oli minu väga tore noorusaeg. Me tegime siis ikka väga heal tasemel rahvatantsu. Olime enamasti ühevanused, mis tuli kasuks ka seltskonnaelule,” ütles ta.
Piret Võsu sidemed Kaareperega algasid ajast, mil ta tuli majandisse agronoomipraktikale.
Rahvamuusik Virve Peterson luges ajalehest Vooremaa kuulutust, et Kaarepere rahvamaja kapell vajab uusi lauljaid ja pillimängijaid. “Siis juhendas kapelli Silver Michelson. Ma pakkusin talle ennast lauljaks või mõne rütmipilli mängijaks. Silver ütles, et vaja on hoopis akordionimängijat. Mõneti kõhklesin, olen ju n-ö kõrvadega mängija, mitte noodilugeja, kuid võtsin ettepaneku siiski vastu.
Liidi Vaino kutsel läksin laulma ka naisansamblisse ja Mare Okapuu palvel näiteringi.”
Tänaseks on Virve Petersonist saanud Kaarepere rahvamaja kapelli juhendaja. “Meid on praegu neli ja kõik naised. Pillidest mängime akordioni, kontrabassi ja rütmipilli. Lauljaks on Luise Kipper.
Kaheksa-üheksa aastaga on Kaarepere minu jaoks vägagi oluliseks paigaks saanud. Siin on kuidagi mõnusad inimesed ja eks maal võetakse elu üldse mõneti teisiti kui linnas,” lausus Peterson, kes ka ansambli Lõbusad Lõõtsahullud liige.
Silver Michelson sattus Jõgevamaale esimest korda pärast armeest naasmist 1982. aastal. “Elasin mõnda aega Luual, kuni 1988. aastani, hiljem Jõgeva linnas, alates 2000. aastast Mullavere külas ja 2008 asusin elama Palamuse alevikku. Praegune elukoht on aastast 2011 Harjumaal Viimsi alevikus.”
Filiaal oli Luual
Kaarepere sovhoostehnikumi Luual asunud klubi oli Kaarepere kultuurimaja filiaal. “Asusin mängima Luua klubis, tehnikumi ansamblis Dendro klahvpille. See oli juba tegutsev vokaal-instrumentaalansambel, neil klahvpillimängijat polnd ja nii ma nendega liitusin,” rääkis Silver Michelson. Ansambel tegutses 1983. aastani, mil viiest liikmest kolm lõpetasid kooli.”
Kõrvalpõikeks märkis Michelson, et selle bändiga sai käidud ka väljaspool oma klubi esinemas, enamasti pulmades, juubelitel aga ka tantsuõhtutel. “Kõige meeldejäävamad pulmad, kus mängisime, olid Aivar Koka pulmad Luua klubis ja Urmas Asteli pulmad Tartus.
Bändiga käisime ka ansamblite tarifitseerimisel, saime loa ametlikult mängida ja selle eest tasustatud saada. Tarifitseerimine toimus Jõgeva kultuurimajas. Seal juhtus meiega üks omamoodi naljakas seik. Tarifitseerimiskomisjoni juhataja Felix Mandre võttis pärast ansamblijuhid kokku ja käratas mulle peale, et kurat, mis nimi see Dendro on? Et nagu miski Ladina-Ameerika ansambel või. Praegu paneme kuulutused üles, et esineb ansambel Dendro ja rahvas jookseb murdu. Ütles, et mõelge enne, kui ansamblile miskit nime hakkate panema. No ta ei teadnud ju, et Dendro tulenes sõnast dendroloogia (botaanika ja metsanduse haru mis uurib puittaimi – puid ja põõsaid) ja see oli igati õige nimi ühele metsandust õpetava kooli ansamblile,” rääkis Michelson.
1984 sai Silver Michelsonist Kaarepere kultuurimaja kunstiline juht. “Siis võeti mind tööle tööraamatu järgi, aga enne seda olin siinse tööga juba seotud paar aastat. Korraldasime kohvikklubi õhtuid Luual ja Kaareperes.
Kas samal ajal või veidi varem asus Kaarepere kultuurimaja juhatajaks Virve Koppel, kes oli lõpetanud Viljandi kultuurikooli. Et mina elasin Luual, siis sealne klubiline tegevus jäi enamjaolt minu kanda, Kaarepere kultuurimajas käisin abiks suurematel üritustel. Pärast 1986. aastat, kui asusin tööle Jõgevale, jäi Kaarepere kultuurimajas tegutsemine soiku. Vahepeal oli üpris pikk paus ja kultuurimajast sai rahvamaja.
Et mu ema Maimu Eensoo juhendas Kaarepere rahvamajas segaansamblit ja naisansamblit, siis sattusin minagi ikka ja jälle koos temaga sinna. Täpselt ei mäleta, aga võis olla aastal 2008/2009, kui võtsin üle segaansambli juhendamise, juhendasin ka kapelli, mängides ise seal kontrabassi. Kapelli instrumentideks olid veel kaks akordioni, kannel, jauram,” meenutas ta.
“Aastast 2011 elan Viimsis ja enam pole võimalik rahvamaja tegemistes aktiivselt kaasa lüüa, kuigi teed sinna pole ma unustanud. Nüüd tegutsen ühemehebändina ja nii mõnigi kord on kutsutud sinna tagasi nii puhkeõhtule kui ka eakate peole tantsuks laulma-mängima. Sellepärast olen Kaarepere rahvamaja tegemisetega üpris kursis.
Kultuur elab Kaareperes täiel rinnal edasi, kuigi elu pakub nüüdsel ajal palju alternatiive. Vahetu suhtlemine kas ringidest osavõtttes või peoõhtutel on siiski miskit muud kui mobiili või arvuti vahendusel. See paneb kogukonna ühte hoidma ja on väärtus, mida mujalt ei saa. Minu poolt jõudu Kaarepere rahvamaja perenaisele Helgi Kaevalile selle kogukonna ühendamisel. Jõudu, head närvi ja teotahet rahvamaja ringijuhtidele,” ütles Silver Michelson.
(Järgneb)
JAAN LUKAS
