Kaaratsim tantsib end neljandasse aastakümnesse

Täna õhtul kell 19 Jõgeva kultuurikeskuses toimuva kontsertetendusega „Säärane Kaaratsim ehk Üks laadalugu“ tähistab oma kolmekümnendat sünnipäeva Jõgeva segarahvatantsurühm Kaaratsim. Oma kodulehel määratlevad nad end kui punti mõnusaid, lõbusaid ja tegusaid inimesi, kes tegelevad asjaga, mis pole eriti popp, ja maksavad sellele veel ise peale ka.

Alustas Kaaratsim oma tegevust 1980. aastal Jõgeva KEKi segarühma nime all: tollal tegutsesid ju suuremate asutuste-ettevõtete juures tihti ka taidlusringid ning eelnimetatud ehitusorganisatsioon polnud erand. Tantsurühma kokkusaamiseks vajalike naiste leidmine polnud KEKi toonase kultuurijuhi ja praeguse Jõgeva kultuurikeskuse juhataja Airi Rütteri sõnul mingi probleem: neid oli kontoris parasjagu. Mehed olid aga ehitusobjektidel laiali või sõitsid autode-kraanadega ringi.

Palju ei aidanud seegi, kui Airi kell kuus hommikul mehhaniseerimisbaasi väravasse läks ning dispetšerilt saadud nimekirja alusel perspektiivikamaid mehi „rajalt maha“ võtma ja neile „auku pähe“ rääkima hakkas. Nii et treeninguid alustati küll 11. detsembril 1980, aga tavapärase kaheksapaarilise koosseisuni jõuti alles 1984. aastal.

Ühelt rahvatantsult laenatud nime Kaaratsim võttis rühm endale 1990. aastate alguses. Umbes samal ajal sai rühmast ka sõltumatu kodanikeühendus ehk tänapäeva mõistes mittetulundusühing. Sotsialismi lõppedes kadusid ju paljud kultuuritööd edendanud ettevõtted, Jõgeva KEK sealhulgas, ning selleks, et mitte koos paljude teiste taidluskollektiividega hingusele minna, tuli tantsurühmal end ise majandama hakata. Kaaratsimi toona pretsedenditu tegu leidis hiljem palju järgijaid ning tänapäeval pole MTÜna eksisteeriv taidluskollektiiv mingi eriline nähtus.

Rühma asutajaliikmetest pole praegu tantsimas enam kedagi. Staazhikamad tantsijad Aleksander Lõoke ja Malle Pügi (temast on küll vahepeal saanud rühma juhendaja) liitusid rühmaga vastavalt 1981. ja 1984. aastal, Ene Lõoke, Maris Prii ja Heino Trükmann 1987. aastal.

Tantsivad lapsedki

„Meie kaheksa paari hulgas on neli abielupaari,“ ütles Kaaratsimi juhatuse liige Ene Lõoke, kes igapäevaleiba teenib Jõgeva Gümnaasiumi raamatukoguhoidjana. „Meie tantsijatel on ka päris palju lapsi, kes üldjuhul samuti tantsivad: tantsivate vanemate kõrval kasvades kujuneb tants nende jaoks iseenesest elu loomulikuks koostisosaks.“

Kaaratsimi naistantsijate lapsed saavad esimese tantsukogemuse, piltlikult öeldes, juba emaüsas, sest trennist jäävad tulevased emad ära alles vahetult pärast sünnitust.

„Meie mehed on suurepäraselt omandanud „kõhuka“ naisega tantsimise oskuse,“ kiitis Ene Lõoke. „Agle ja Veigo Mandrel oli aga viimasel tantsupeol kaasas vaid kolmekuune laps. Agle ema tuli proovide ajaks samuti Tallinna ning hoidis läheduses last. Kui vaja, jooksis Agle vahepeal väljakult ära nende juurde, ning tuli siis jälle kähku tagasi.“

Tantsupeol osalemise võimalus ongi Kaaratsimi (aga ka iga teise Eestimaal tegutseva rahvatantsukollektiivi jaoks) jaoks üks olulisemaid tegutsemise motiive. Tantsupeolt pole Kaaratsim oma tegutsemisaja jooksul veel kordagi eemale jäänud. Tõsi, nooremate ehk B-segarühmade seas enam ei kepselda, vaid seatakse soliidsemaid samme D-rühmade hulgas. Ent selles kategoorias ollakse see-eest tugevad ja tuntud tegijad, kes peale kõikvõimalike Jõgeva linna ja maakonna ning üle-eestiliste ürituste on lahkelt oodatud ka välismaistele folkloorifestivalidele.

Ainuüksi Prantsusmaal on käidud kolmel korral. Et Kaaratsim end esimesel korral sealsete festivalikorraldajate silmis väga heast küljest näidata suutis, said nad kahel viimasel korral osaleda suisa ilma osavõtumaksuta. Festivalidel käies lüüakse mitu kärbest, piltlikult öeldes, ühe hoobiga. See on hea võimalus tutvustada eesti rahvakultuuri laias ilmas, saada ise osa teiste maade rahvakultuurist ning lisaks sellele vaadatakse üle kõik teele jäävad vaatamisväärsused.

Poode ei eksisteeri

„Festivalidel on tavaliselt nii, et hommikul tõmmatakse rahvariided selga ja enne ööd neid seljast ära ei saagi, sest kogu aeg toimub midagi ja kogu aeg tuleb esineda — kas linnaväljakul, külakultuurimajas või vanadekodus,“ ütles Ene Lõoke. „Kolm aastat tagasi Haguenau’s humalafestivalil viibides pidasime aga näiteks öö otsa sardiinlastega ühist pidu ja õppisime nende omapärase rütmiga tantse. Lõpuks hakkas midagi välja ka tulema.“

Mis teele jäävatesse vaatamisväärsustesse puutub, siis nende kohta potsatab enne väljasõitu tantsijate postkastidesse väike koondinfo: selle paneb internetis surfates kokku Heino Trükmann.

„Poode meie jaoks reisidel ei eksisteeri, vaid ainult kultuuriväärtused,“ ütles Ene Lõoke.

Et folkloorifestivalidele Kaaratsimis mittetantsivaid pereliikmeid üldjuhul kaasa võtta pole võimalik, on hakanud tantsurühm suviti eraldi perereise korraldama. Nende käigus on õpitud tundma Eesti eri piirkondi ning käidud Lätis ja Soomes.

Häid sõpru on Kaaratsimil ka. Kõige suuremaks sõbraks on Audru segarühm Kevade, kellega peetakse ühiseid aastavahetuse pidusid ning käiakse koos reisimas.

„Sõpru on meil veelgi. Mõne rühmaga oleme näiteks mitu tantsupidu järjest ühte väljakujoonisesse sattunud,“ ütles Ene Lõoke.

Kaaratsimi tantsijatele meeldib väga üks Põltsamaa kandi ettevõtja ja tantsujuhi Mati Kivi Vooremaa veergudel välja öeldud mõte: et rahvatantsurühm on parim meeskonnatöö näide ning tantsupeo juures lööb parimal viisil välja eestlaste ühtekuuluvustunne. Just nii tunnevad Kaaratsimi tantsijad ise ka. 

Rahvatantsurühm Kaaratsim

• Tegutseb aastast 1980.

• Algul tegutses Jõgeva KEKi segarühmana, Kaaratsimi nime ja MTÜ staatuse sai 1990. aastate algul.

• Rühma on juhendanud Tiiu Rehtla, Airi Rütter, Harry Tarve ja Andi Einaste. Praegune juhendaja on Malle Pügi.

• Kaaratsimi naistantsijad kannavad Torma kihelkonna pidulikke naisterõivaid, mehed Põhja-Tartumaa meesterõivaid.

• Rühmas tantsib 8 paari, tantsijate keskmine vanus on 47.65.

• Rühma sisukas kodulehekülg asub aadressil www.kaaratsim.ee.

Malle Pügi, Kaaratsimi juhendaja:

Kui Andi Einaste pärast Kaaratsimi 20. sünnipäeva tähistamist juhendajaameti maha pani, tuli see üle võtta minul. Esialgu arvasin, et ajutiselt, aga et uut „pärisjuhendajat“ vaatamata otsimisele leida ei õnnestunudki, siis olen seda ametit pidanud tänini. Juhendajaametisse asudes oli minu jaoks algul kõige raskem tantsukirjeldusest ja –joonistest arusaamine: lugesime neid koos tantsijatega algul nagu hiina keelt: ega siis tollal veel uute tantsude õppimisel videomaterjali abiks võtta polnud! Nüüd tunnen end tänu tantsujuhtide suvekoolidele oma ametis juba kindlamalt. Aga meelsamini oleksin siiski tantsijate seas: see tegevus meeldib mulle ikka veel rohkem! 

Heino Trükmann, Kaaratsimi juhatuse liige:

Pisut liigutamist ja mõnusat seltsielu tuleb inimesele, eesti mehele sealhulgas, alati kasuks. Kuni käed-jalad terved, kavatsen tantsuharrastusele truuks jääda.

Kaaratsimi seltskonnaga on ka väga tore reisida. Miks teele jäävate vaatamisväärsuste kohta info hankimine minu peale on jäänud, ei oskagi öelda. Ju see on nii, et kui midagi tahad, siis pead selle ise ära tegema. Ja tore, kui sellest teistelgi kasu on. 

Reet Nael, Jõgeva Gümnaasiumi meditsiiniõde, Kaaratsimi liige tänavusest sügisest:

Tantsimine on üks eestlasele väga hästi sobiv enese liigutamise viis. Oleme abikaasaga kunagi erinevates rahvatantsurühmades tantsinud, nüüd teeme seda koos ühes rühmas. Kaheksateist aastat koos elanud paarile mõjub selline elustiilimuutus väga hästi.

Kaaratsimi kiituseks ütlen, et selles rühmas võetakse uued tantsijad väga sõbralikult vastu ning osatakse neile vanem repertuaar kiiresti selgeks õpetada. Tõhus vahend selleks on paariliste vahetus: uustulnukad pannakse trennis paari kogenud tantsijatega. Nii saavad uustulnukad kiiremini tantsurõõmu maitsta.

i

RIINA MÄGI