|
|
Saare Valla Metsateater mängib kuuel augustiõhtul Kääpal Astrid Lindgreni jutustuse järgi loodud suvelavastust “Kalle Blomkvist ja Rasmus“, milles teeb kaasa nii kutselisi näitlejaid kui ka amatööre. Üleeilse esietenduse publik võttis tüki vastu vägeva aplausiga. |
Kümme aastat tegutsenud Saare Valla Metsateater ongi igasse oma lavastusse suutnud ka mõned professionaalsed näitlejad kaasata. Ainult et kui mõnel pool jäädakse segatrupi puhul lootma, et küll profid lavastuse välja veavad, siis Saarel on harrastajad alati kutselistele võrdväärseteks partneriteks kujunenud. Kõnealuse lavastuse puhul on see seda üllatavam ja kiiduväärsem, et harrastajate poolel on põhitegijateks lapsed — juhul, kui ka teismelised noored enda kohta nii lubavad öelda.
Ja noored, nagu öeldakse, panevad täiega. Valge Roosi üllastest rüütlitest ei oskagi kedagi eraldi esile tuua: nii Mathi Kivi Kallena, Ann Kahro Eva-Lottana kui ka Jarko Koort Andersina saavad oma rolliga suurepäraselt hakkama. Rein Tikul, Maikel Kauril ja Marti Kivil, kes „punaseid roose“ Sixtenit, Jontet ja Benkat kehastavad, on oma võimete näitamiseks lavaaega lihtsalt napimalt. Erilise elamuse pakkus aga väike Rasmus Jakko Koorti esituses: esimese hooga ei oska paremat Rasmust kohe ette kujutadagi.
Kutselised näitlejad on enda kanda saanud „pahade“ rollid. Ning et neil ikka midagi mängida oleks, on „pahade“ karakterid lavastuses reljeefsemalt välja joonistatud ja neile rohkem tegutsemisaega antud kui Lindgreni jutustuses. Lavastaja ja instseneeringu autori Mati Tiku tahtel on „pahade“ ideeline juht insener Peters sugu vahetanud: meesinsenerist on saanud võluv naisinsener, keda kehastab Hilje Murel. Ning lisaks Nickile (Veikko Täär) ja Svanblomile (Marko Mäesaar) on Petersi jõuku sugenenud araabia terroristi imagoga Rahmat, kelle rollis esietenduse publik nägi lavastajat ennast, ent keda viies järgmises etenduses mängib Margus Grosnõi.
Petersi jõugu toimetamised on ühest küljest karikatuursed ja kutsuvad esile naerupahvakuid, ent näiteks jõugu naisjuhi pealtnäha kultuurset, aga sisult seda jõhkramat ülekuulamisstiili võib vist võrrelda Stalini-aegses NKVDs viljeldud kinnipeetavate töötlemise rafineeritud meetoditega. End eneselegi ootamatult lapseröövli rollist leidnud Nicki hingelisest kahestumisest tingitud vaevad suudab Veikko Täär aga hästi nähtavaks mängida ning lõpus, kui Nicki Rasmust päästes haavata saab, läheb publiku hulgas juba pisarapühkimiseks.
Tekst tänapäevasemaks
„Kõike oli, mida ühelt tükilt tahta: tantsu ja laulu, koomikat ja traagikat,“ ütles mustveelane Aare Uleksin pärast etendust tabavalt. Omalt poolt lisan, et tempo osatakse kogu etenduse ajal kadestamisväärsel tasemel hoida ning mängupaiga võimalused hästi ära kasutada.
Küsimusele, miks sai sel suvel lavale toodud just Kalle Blomkvisti ja Rasmuse lugu, vastas Mati Tikk, et see on väga tore lugu, millel on ka oma sõnum: inimese hingelise suuruse määrab eelkõige tahe teha head oma lähedastele, sõpradele, aga ka suisa võõrastele. Astrid Lindgreni poolt 1950. aastatel kirjutatud teksti tuli lavastaja sõnul muidugi veidi kaasajastada. Läbistamatu kergmetalli saamiseks vajalikud valemid, mida jahib insener Peters, pole Rasmuse isal professor Rasmussonil loomulikult enam paberitele kirjutatud, vaid disketile salvestatud, noorte dialoogides kohtab päevakajalisi „paroole“ ning Rahmati kujugi on sisse toodud just tänapäeva hõngu lisamiseks. Insener Petersi soovahetuse tingis aga plaan tükki muusika ja tantsunumbrid sisse tuua.
„Tõsihardus on talvises tubases tükis enam omal kohal, suvises vabaõhulavastuses võiks natuke muusikat ja liikumist ka olla,” ütles Mati Tikk. „Tantsiv melomaanist insener oli aga palju atraktiivsem naisena kui mehena.“
Liikumist seadma kutsuti Marika Aidla Vanemuise teatrist ja muusikaliselt kujundas tüki Voore Põhikooli muusikaõpetaja Heveli Ivask. Kunstnikutöö tegi Riho Sakrits, kes kehastas ka professor Rasmussoni.
Hea inimene
Kutseliste näitlejate hulgas on Mati Tikul häid tuttavaid tänu sellele, et ta on paljudes kutseliste truppide suvelavastustes kõrvalosalise, kaskadööri või võitlusstseenide lavastajana kaasa teinud.
„Ma ütlesin sel suvel õige mitu tööd ära, aga Matile ma lihtsalt ei saa ära öelda, sest ta on nii hea inimene!“ ütles Eesti Draamateatri näitleja Hilje Murel. Vabakutseline Veikko Täär on aga Saare Valla Metsateatris kaasa teinud selle algusest peale.
„Olin isegi teatrile nimepaneku juures,“ ütles Veikko Täär. „Meil oli esimene lavastus juba valmis, kui leidsime, et teatrile vaja ikka nimi ka panna. Ning mida muud sa metsa sees näitemängu tehes ikka teatrile nimeks paned kui metsateater!“
Lavastuses kaasa tegevate harrastajate kohta jätkus proffidel vaid kiidusõnu.
„Kui meie kohale tulime, olid lastel tekstid juba peas ja Matil nendega kõva eeltöö ära tehtud,“ meenutas Hilje Murel. „Neid vaadates jäi suu lahti ja hakkas enda pärast natuke piinlik: said aru, et pead nüüd omalt poolt ka midagi pakkuma.“
Lapsed ja noored, kes tükis kaasa teevad, on enamasti Mati Tiku enda juhendatava Kääpa laste näiteringi liikmed. Ring on nüüdseks paraku oma tegevuse lõpetanud, sest rahvamaja saali talvel ei köeta ja külmas näitemängu tegemine hakkab tervisele. Ka käib osa suuremaid lapsi Tartus koolis ning viibib Kääpal ainult nädalavahetustel. Sellele vaatamata on Mati Tikk suutnud „Kalle Blomkvistis ja Rasmuses“ osalevad noored näitlejad väliselt nii särama panna, et tekib küsimus: millega ta neid seestpoolt kütab?
„Siin valitseb teatritegemisel eriliselt eluterve atmosfäär, mis aga ei tähenda, et seda tööd tehtaks väiksema pühendumisega,“ tõdes Veikko Täär.
„Kalle Blomkvisti ja Rasmust“ mängitakse veel täna ja homme õhtul ning 13., 14. ja 15. augustil.
iii
RIINA MÄGI</p>
