RIINA MÄGI
Kääpal avati möödunud laupäeval Kalevipoja-teemaline kõrgseiklusrada “Lennuk”. Sihtasutuse Kalevipoja Koda eestvõttel ja Leader-programmi toetusel valminud 17 elemendiga seiklusrada pakub huvilistele adrenaliini ning võimalust end vaimselt ja füüsiliselt proovile panna.
Nagu kolm aastat tagasi samas paigas valminud Krati seikluspargi raja, ehitas ka kõrgseiklusraja “Lennuk” välja OÜ Seiklusring, kellel päris suur sellealane kogemus. Tööd alustasid Seiklusringi omanik Valdo Kangur ja tema abilised juunis, valmis sai rada möödunud nädalal.
“Projekti järgi pidi elemente tulema mõnevõrra vähem, ent töö käigus tekkis uusi ideid ning lõpptulemus sai selline, millega ka ise rahul olen,” ütles Valdo Kangur.
Kõrgseiklusrada ei ole ega peagi olema igaühele ja lihtsalt läbitav. Kõrgseiklusrada “vallutada” sooviv inimene peab kõigepealt läbi tegema lihtsama ja maapinnale tunduvalt lähemal kulgeva Krati seikluspargi raja. Kui selle raja tunnetus käes, oskab inimene adekvaatsemalt hinnata, kas keerulisem rada on talle võimetekohane või mitte.
Ka kõrgseiklusraja pakutavatest võimalustest on võimalik osa saada kolmel erineval moel. Kes tunneb, et on igasugusteks katsumusteks valmis, võib teha kõiki elemente läbiva täisringi ning saada korraliku füüsilise koormuse ja kuhjaga elamusi. Kes oma võimeid tagasihoidlikumateks hindab, võib teha väiksema ringi, mis ei läbi kõige kõrgemal asuvaid ning suuremat füüsilist jõudu ja vaimset kontsentratsiooni nõudvaid elemente. Kel aga aega vähe, võib ära proovida üksnes sõidud mööda zipline’e ehk õhutrosse.
Kui Krati seikluspargi rada kolm aastat tagasi avati, oli seiklusparke Eestis veel suhteliselt vähe. Nüüdseks on neid kõvasti juurde tulnud. Sihtasutuse Kalevipoja Koda juhataja Janno Zõbin avaldas siiski arvamust, et Kääpa kõrgseiklusrada “Lennuk” eristub teistest seostatuse poolest Kalevipoja legendidega. “Lennuk” oli teatavasti laev, millega Kalevipoeg võttis ette teekonna maailma otsa. Ning seiklusraja läbimist võibki võtta kui teekonda koos eeposekangelasega.
Valikuid tehes
Valdo Kanguri sõnul saab Kalevipoja legendidega atraktsioonidele tõesti pisut teise dimensiooni anda. Mööda võrku või redelit esimesele platvormile ronimine on näiteks võrreldav laeva ehitamisega. Nagu Kalevipojal, tuleb ka seiklusrajal kulgejal teel valikuid teha ning õõtsuda justkui tormisel merel. Pikk õhutrossilend üle suveteatriplatsi ja tagasi on aga nagu jõudmine koerinimeste maale ning naasmine tagasi koju. Atraktsioonidega sobivaid legende aitas otsida Kääpal tegutseva Kalevipoja muuseumi juhataja Ulvi Tamm.
“Tulevikus paneme ehk platvormidele välja ka vastavate tekstide ja piltidega tahvlid, sest igal pool instruktorit, kes neid legende räägiks, kaasas pole,” ütles Valdo Kangur.
Ehkki kõrgseiklusrada on nüüd valmis, jätkab ehitaja koos oma abilistega Kääpal käimist, sest kohalikud instruktorid vajavad veel koolitamist. Kõrgseiklusrajal kulgejate juhendamine on raske ja vastutusrikas töö ning seda ühe päevaga selgeks ei saa.
Valdo Kanguri sõnul peab kõrgseiklusrajale tulija endale aru andma, et tegemist on reaalselt ohtliku paigaga. Inimene, kes oma võimeid üle hindab ja oma keha valitseda ei suuda, võib rajal vaatamata turvavarustuse olemasolule ka viga saada. Samas ei maksa end ka alahinnata. Näiteks kõrgusekartuse all kannatajale võib raja läbimine olla just teraapiaks, mis selle kartuse ületada aitab – kui mitte esimesel, siis võib-olla teisel või kolmandal korral.
Järgmisel korral sõbrad kaasa
“Iseseisvalt raja läbimiseks peaks inimene olema üle
Kõrgseiklusrada leidis usinat kasutamist juba avamispäeval. Palamuse noormees Mario Sillaste klõpsutas karabiine ja tegi õhulende sellise vilumuse ja kindlusega, nagu oleks see talle igapäevane asi.
“Tegelikult proovisin ma sellist rada esimest korda elus. See oli väga põnev. Järgmisel korral võtan kõik oma sõbrad kaasa,” ütles Mario Sillaste.
Janno Zõbin avaldas aga heameelt selle üle, et Kalevipoja Kojal on Kääpale saabuvatele huvireisijatele nüüd võimalik veelgi põnevamat paketti pakkuda: kõigepealt peaksid nad käima muuseumis ja tutvuma Kalevipoja lugudega, seejärel tegema läbi madalama seiklusraja, ning kui jaksu ja julgust jätkub, lõpuks ka kõrgseiklusraja.
“Augustis jõuavad meid üles leida veel paljud puhkust ja koolivaheaega veetvad pered ja sõpruskonnad, septembris tehakse aga juba klassiekskursioone,” ütles Janno Zõbin.
