Alveri-koguduseks ristis kirjanik Lehte Hainsalu sügisel Jõgeval käies mäletatavasti Betti Alverile pühendatud vestlusõhtute sarja publiku. Ja üleeile oligi Jõgeva kultuurikeskuses pärast mõnekuulist pausi järjekordne vestlusõhtu. Ain Kaalep kõneles sellel Betti Alverist ja teistest arbujatest.
Kaalep ise puutus ühe tulevase arbujaga ? matemaatikuharidusega luuletaja Paul Viidinguga ? kokku juba poisikesena: Viiding suvitas nimelt Elva külje all Peedul, kus oli ka Kaalepi lapsepõlvekodu.
“Just Paul Viidingu ja Betti Alveri sõprusest saigi hiljem arbujate nime saanud ring alguse,” ütles Ain Kaalep. “Paul Viidingu poeg Juhan Viiding irriteeris publikut vahel koguni väitega, et asjaolude teistmoodi kujunedes võinuks ta sündida Betti Alveri pojana. Tegelikkuses sugenes aga peatselt sõprusringi Heiti Talvik ning Alver sidus oma saatuse temaga.”
Alveri luulega puutus Kaalep kokku juba teismelise gümnasistina, näost näkku kohtas ta poetessi aga sõjajärgsetel Kirjanike Liidu Tartu osakonna koosolekutel.
“Olime koos tulevase kultuuriloolase Ea Janseni ja tulevase kirjandusteadlase Asta Hameriga kujunenud lausa Betti Alveri jumaldajateks,” meenutas Ain Kaalep. “Meie meelest oli ta justkui teisest ilmast pärit ? näiteks Kreeka jumalate või kristlike pühakute hulgast.”
Lugesid kaanelt
Arbujate nime hakkas luuletajate ring, millesse kuulusid peale Betti Alveri, Heiti Talviku ja Paul Viidingu veel Kersti Merilaas, August Sang, Uku Masing, Bernard Kangro ja Mart Raud, kandma pärast nende luulet sisaldava “Arbujate”-nimelise antoloogia ilmumist 1938. aastal. Antoloogia koostas küll kirjandusteadlane Ants Oras, mõtestades saatesõnas lahti ka selle luuletajatepõlvkonna kunstikreedo, ent “Arbujate” nime käis Kaalepi sõnul Orasele ühe võimaliku pealkirjavariandina välja Võrumaalt pärit Bernard Kangro: arhailises eesti keeles tähendas arbuja nõida või loitsijat.
“Mõned antoloogias esindatud autorid puutusid sõnaga “arbujad” aga kokku alles seda raamatukaanelt lugedes,” ütles Ain Kaalep. “Ja arbujad olid tõepoolest ainult sõprus- või tutvusringkond, mitte kindlakskujunenud ja põhikirja omav organisatsioon, nagu varasemad kirjandusrühmitused Noor-Eesti ja Siuru.”
Kersti Merilaas püüdnud hiljem väita, et mingit rühmitust polnud ülepea olemaski, ent Kaalepi arvates võis poetessi seesugusel väitel olla nõukogude-aegsetest hoiakutest tulenev põhjus: tollane ametlik kirjandusteadus suhtus arbujatesse ju kui dekadentlikku organisatsiooni, mis püüdis “mürgitada” üllast nõukogude luulet.
Zweigilt laenatud?
Värvikad portreed maalis Ain Kaalep kõigist arbujatest, kellest enamikuga ta hiljem üsna tihedalt lävis. Kõik neist polnud tema sõnul omavahel sugugi hästi läbi saanud ? kuivavõitu matemaatik Viiding ja sügavate teoloogiliste teadmistega Uku Masing näiteks.
“Mõned kirjandusloolased on koguni väitnud, et Arbujate kõige tugevam esindaja polegi Betti Alver, vaid just Uku Masing,” ütles Kaalep. “Mina sellega siiski nõustuda ei saa, sest Masing ei valda sel määral keelt, et olla Alverist luuletajana üle. Alver suudab lihtsalt, kergelt ja selgelt öelda suuri asju, Masingu raskepärast teksti tuleb aga lugedes justkui lahti muukida. Masingus on rohkem filosoofi kui luuletajat.”
Kõige küsitavamaks kujuks arbujate hulgas peab Kaalep Mart Rauda, kes oli küll hea luuletaja, ent poliitilises plaanis üsna põhimõttelage inimene: 1940. aastal tormas ta kohe juunikommunistidega kaasa ja salgas arbujate hulka kuulumise sootuks maha.
“Nõukogude aja alguses kirjutasid luulet üldjuhul täielikud võhikud,” ütles Kaalep. “Raud oli ainus, kelle kõige jubedamadki stalinistlikud luuletused on kirjutatud laitmatus värsis, nii et vähemasti vormi pärast ei pea häbenema.”
Mis arbujate ringi ühendas, oligi kõrge värsikultuur, aga ka püüdlemine sügava vaimsuse ja emotsionaalse pingestatuse poole.
Jõgeva kultuurikonteksti ? täpsemalt Betti Alverile pühendatud Tähetunni-nimelisi luulepäevi ? silmas pidades tuleks lõpetuseks ära rääkida veel üks üleeile jutuks tulnud seik. Ain Kaalep on nimelt üsna veendunud, et tähetunni-kujund tuli Alveri luulesse Austria kirjaniku Stefan Zweigi loomingust. Zweigil on tsükkel ajaloo-alaseid esseesid, mis kannavad ühist pealkirja “Inimkonna tähetund”.
“Alver oli neid kindlasti lugenud ja need võisid teda mõjutada,” ütles Kaalep. “Ainult et Alver on minu meelest selle kujundi tunduvalt kõrgemale tõstnud. Mis tähetund see Zweigi kirjeldatud Napoleoni lüüasaamine Waterloo all näiteks oli?”
RIINA MÄGI
