Näitustel käimine pole Kalvo Kriisa sõnul üldse kohustuslik, sest ka tõukoer on eelkõige lemmikloom, sõber ja neljajalgne pereliige. Iseasi, kui ollakse huvitatud ka tõu edasiarendamisest: siis tuleks muidugi näitustel oma koera näitamas ja teiste omi vaatamas käia.
Mis haigustesse puutub, siis pole Kriisa sõnul tõukoerad sugugi haigemad, ainult et tõukoera omanik muretseb oma lemmiku tervise pärast lihtsalt rohkem ja käib temaga siis ka tihemini arstil.
“Kui mõni krants kuurinurga taga hinge heidab, ei tehta sellest lihtsalt nii suurt numbrit kui tõukoera surmast,” ütles Kalvo Kriisk. “Ja siis tundubki, et tõukoerad on õrnemad.”
Kui omanikul pole plaanis kutsikate müügiga teenima hakata, soovitab Kalvo Kriisk emase tõukoera steriliseerida lasta: siis ei tee muret jooksuajad ega ole karta ka soovimatute segavereliste kutsikate sündi.
“Heaoluriikides krantse ega hulkuvaid koeri polegi: kõik koerad on mingit tõugu ja kuuluvad kellelegi,” ütles Kalvo Kriisk. “Meil pole loomapidamiskultuur paraku veel nii kõrgele tõusnud.”
Koeral oma kabinet
Kriisal olid Jõgeval kaasas kolmeaastane kuldne retriiver Forti, kaheaastane kiharakarvaline retriiver (selle tõu esindajaid on Eestis vaid kümmekond!) Stella ning viimase kutsikas. Labradorid-retriiverid olid ka kõik teised show?l näidatud lemmikloomad.
“Kuldne retriiver ja labrador on praegu maailmas ühed levinumad koeratõud,” ütles Jõgeval viibinud Eesti Retriiverite Tõuühingu juhatuse liige Maarika Lauringson. “Nad on lihtsalt n-ö lollikindlad ja neid on üsna raske ära rikkuda. Paljude teiste tõugudega ei kipu inimene pahatihti hakkama saama.”
Lauringsoni sõnul on labradorid sõbralikud ja sobivad seepärast ka lastega perre. Ent lisaks sellele on nad suurepärased töökoerad: neid koolitatakse nii pimedate juhtkoerteks kui ka narkokoerteks. Kuue ja poole aastane Liz, kes koos oma peremehe, tolliinspektor Erlend Aedmaaga tavaliselt ametis Luhamaa piiripunktis, näitaski Jõgeva publikule, kuidas ta hulga kottide seast välja otsib just selle, millesse viiekümnegrammine kanepinutsak on peidetud.
“Põhitöökoht on meil tõesti Luhamaal, ent käime vahel abiks ka Koidula ja Valga piiripunktis,” ütles Erlend Aedmaa. “Uutes piiripunktides on narkokoeral, muuseas, oma “kabinetki” ehk siis lihtsalt toake, kus ta puhata ja omaette olla saab.”
Narkokoer pole narkomaan
“Pensionile” läheb narkokoer Aedmaa sõnul seitsme-kaheksa-aastaselt. Selles vanuses hakkab ta mängimisest tüdima, narkootikumide otsimine ongi koera jaoks aga põnev mäng: kui ta “nutsu” üles leiab, saab ta peremehelt kiita. See, et narkokoerad on ise narkomaanid, on järjekordne müüt.
“Narkokoertele ei söödeta narkootikume juba oma kolm-nelikümmend aastat,” ütles Erlend Aedmaa, lisades, et käiski endale juba uut kutsikat vaatamas, et Lizile ametijärglast kasvatada.
Peale koerte ilu ja oskuste näitamise ning nende eest hoolitsemisest kõnelemise viidi lemmikloomashowl läbi küsitlus selle kohta, kas Jõgevale oleks vaja koerte jalutusplatsi ning kui on, siis kus see peaks asuma. Küsitluse viisid läbi Jõgeva Kunstikooli esimese kursuse õpilased.
Kunstikooli esimene kursus oligi lemmikloomashow korraldaja: selles koolis on nimelt igal kursusel kohustus korraldada õppeaasta jooksul kaks õppekavavälist üritust ja esimene kursus otsustas teha lemmikloomashow. Kuna kursusel on kaks värsket retriiveriomanikku ? Hans-Kristjan ja Karl-Kristjan Nurmik, siis langeski valik seda tõugu koertele. Show?ga tahtsid noored korraldajad kaasa aidata loomapidamiskultuuri tõstmisele Jõgeva linnas.
RIINA MÄGI
