Mäletan hästi seda 1941. aasta juuniõhtut, mil meie koduarst Joosep Husso hoovi sõitis ja hoiatas: “Homme tuleb küüditamine.” See löök läks minu kodukohast Rõngust siiski mööda. Seda raskemalt tabas meie kanti 1949. aasta märtsi suurküüditamine.
Kui 1941. aasta juuniküüditamine oli mõeldud eelkõige linnaintelligentsi hävitamiseks, siis 1949. aasta märtsiküüditamine pidi aitama ellu viia Stalini poolt kavandatud sundkollektiviseerimist Balti liiduvabariikides. Nii mõnedki talunikud, minu vanemad sealhulgas, andsid juba enne küüditamist oma talu, allesjäänud loomad ja muu vara „vabatahtlikult” käest, lootes pääseda kulaku nimest ja Siberisse saatmisest. Meie ja paari naabertalu maade baasil loodi hilisema kuulsa Rõngu Aia eelkäija, Puidaku puukool. Käest antud talumaadele loodi Rõngu vallas veel mitu väikest sovhoosi. Nagu hiljem selgus, ei päästnud kulaku nimest ka varast loobumine.
Meie tallu jõudis äraviijate auto kolme sõduri ja teejuhiga kell 9 hommikul. Emale anti pool tundi asjade kokkupanekuks, ent tänu sellele, et sõdurid autot pärast enam käima ei saanud, pikenes pakkimisaeg kolmele tunnile. Ema võttis ühes kõik, mis võimalik: kirved, saed, õmblusmasina ning isegi aedoad ja sibulad seemneks.
Isa oli läinud varahommikul koos tädi Mariga (ema õega) Pukka siga kokkuostu viima. Kui ta tagasi jõudis, oli kodu juba tühi.
„Mina oma peret saatuse hooleks ei jäta,” öelnud isa, istunud trepile, silmitsenud omaehitatud taluhooneid, mõelnud kolme põlvkonna tegemistele-toimetamistele selles paigas ning lasknud end tädi Maril Elvasse küüditamisrongile viia. Aastaid oli isal siis 72 ja ta teadis, et koju tagasi ta enam ei tule. Mina pääsesin küüditamisest tänu sellele, et ei elanud sel ajal vanematekodus, vaid õppisin Jäneda tehnikumis.
Siberi-teele olid määratud kolme talu Söödid. Lellepoeg Gustavi olid julgeolekumehed juba varem tema oma kodumetsas maha lasknud. Nüüd tõsteti tema insuldi tagajärjel halvatuks jäänud abikaasa linade abil ikkagi küüditamisrongile. Rõngu viimase vallavanema August Jaama abikaasa Helmi ägedal nõudmisel oli rongi komandör haige siiski koju saatnud. Vene ohvitser osutus inimlikumaks rahvuskaaslastest küüditajatest.
Kohaliku täitevkomitee esimees ja partorg olid oma ülesande täitnud: 500 inimest minema saatnud või metsa ajanud. Inimestest teerulliga ülesõitmise järel oli Rõngus ühe päevaga moodustatud kuus kolhoosi.
Võitlus elu eest
Kõvasti oli valdadega küüditamisnimekirjade pärast riielnud Tartumaa Täitevkomitee esimees Edgar Tõnurist. Ta oli oma käega inimesi nimekirjadest maha tõmmanud, teiste hulgas ka minu tädipoja Endel Vindi, päästes nii tollase tuntud majandusteadlase. Tõnurist ise oli küüditamise ajaks läinud Moskvasse täienduskursustele.
Jõgevalt ja Elvast teele asunud ešelon suunati Omski piirkonda, ülejäänud sõidutati veel tuhat kilomeetrit edasi, Tomski ja Novosibirski kanti. Minu ema, isa, vend, õde ja vanaema viidi Omski oblastisse Kornilovka rajooni. Küüditatud paigutati kohale jõudes algul suurde rahvamajja, hiljem jagati laiali vene perede juurde. Sügiseks oli iga pere juba endale oma mättaonni ehitanud. Venelased tundsid neile kaasa, sest paljud neist olid ka ise küüditamise läbi elanud.
Ema koos õe ja vallavanema abikaasa Helmiga said peagi tööle sigalasse, kust said taskus kaasa tuua poolkülmunud kartuleid. Hiljem olid nad muretsenud lehma. Lõpupoole avas ema koos Helmiga õmblustöökoja. Kohalikud olid paraku nii vaesed, et said õmblustöö eest tasuda ainult toiduainetega. Vend Arno saadeti traktoristide kursustele ja siis uudismaad kündma. Isa ja vanaema surid teineteise järel kaks aastat pärast Siberisse viimist: mitte vanaduse, vaid kopsupõletiku ja harjumatu kliima tõttu. Arstiabi oli seal olematu.
Tänu omakandimehele Juhan Kallasele, kes valmistas juhuslikult leitud materjalist puusärgid ja pidas matusetalituse, on minu lähedased maetud Siberi mulda kombekohaselt.
Võitlus õigluse eest
1953. aastal otsustati Eestis masina-traktorijaamade agronoomid kolhoosidesse tööle saata. Ka mina olin selles ametis ning mind suunati ühte halvemas olukorras olevasse kolhoosi, mis tegutses Ulvil ja kandis nime Edasi Kommunismile. Võitsin tänu mitmele ettevõtmisele rahva usalduse. Kui tollane esimees ameti maha pani, esitas rahvas mind sellele kohale ja mind valiti esimeheks. Võtsin pakkumise vastu ka sel põhjusel, et uskusin, et esimehe positsioonilt on ema, venna ja õe Siberist äratoomine lihtsam.
Asusingi Toompead kirjadega „pommitama”. Lõpuks saigi ema Tallinnast kirja, et Eesti
Kui koju pääsesid küüditatud 1950. aastatel, siis nende rehabiliteerimiseni jõuti alles aastakümneid hiljem. Üks selle protsessi suuremaid takistajaid oli Karl Vaino, kes ise omal ajal Rakveres küüditajate ridadesse kuulus.
Jagan Harjumaa represseeritu Jaak Laidla poolt ühes ajalehes välja öeldud arvamust, et need, keda Stalin Siberisse saatis, olid vaesed, töökad ja oma kodumaale jäägitult ustavad inimesed, kes oma elu kaalule pannes olid Eesti iseseisva riigi kätte võidelnud.
iii
ENDEL SÖÖT, Siberi-rongist mahajäänu
