Ka õpetajal tuleb töö kõrvalt pidevalt õppida

 

Põltsamaa aukodaniku tiitli pälvinud, pikka aega Põltsamaa Ametikoolis töötanud ja enam kui poolteist aastakümmet seda kutseõppeasutust juhtinud Mart Vahesoo on pärinud juhioskused ja töökuse oma vanematelt.

Põltsamaa Ametikooli täiskasvanute täiend- ja ümberõppe osakonna juhataja Mart Vahesoo on maapoiss, pärit Rakvere lähedalt Anguse küla taluperest. Talutöö kestis seni, kuni välja ilmusid “õige” võimu esindajad, kes asutasid sealkandis esimese kolhoosi. “Juhtus nii, et külarahvas valis esimeseks kolhoosiesimeheks minu isa, kes vedas seda väiksemat sorti ühismajapidamist hetkeni, mil mitu väiksemat kolhoosi üheks suuremaks liideti. Kolhoosist leidis endale töö ning teenistuse ka minu ema,” rääkis Vahesoo.

Lapsepõlv möödus kahe õega mängides. Sellel ajal talus kasutusel olnud masinatega sai noormees tutvust teha just oma lapsepõlvekodus. Tõsisemaks tegevuseks oli talle puidust mänguasjade valmistamine. “Mäletan, et peamiselt lepapuust sai valmis tehtud nii hobused, lehmad, lambad kui muud tollased koduloomad,” meenutas mees.

Põnevust pakkusid “matkad” koolist koju

i
Kooliteed alustas Mart Vahesoo Põlula kaheksaklassilises koolis, kus oli olemas internaat. Kodunt kooli oli 13 kilomeetrit ja sinna sõidutati lapsed nädala alguses tollal mõistagi hobusega. Seda tegid pered kordamööda. Sõitu alustati esmaspäeva hommikuti kella kuue paiku ja tagasi koju said lapsed alles laupäeval, sest siis olid ka laupäeval koolitunnid. Haruldased polnud needki nädalalõpud, kus ühest kandist pärit lastele teatati, et seekord tuleb neil kodutee jalgsi ette võtta. “Need olid väga põnevad ja alatiseks mällu sööbinud „matkad” koos külalastega,” meenutas Mart Vahesoo.
Kaheksanda klassi lõputunnistus taskus, otsustas maaelu ja -tööga hästi tuttav noormees jätkata õpinguid Vaeküla Põllumajanduse Mehhaniseerimise Tehnikumis. Sellest koolist meenuvad talle kui masinahuvilisele eelkõige praktikad, millest esimene oli Märjamaa Masina-Traktorijaamas. Tehnikumis õppides tegi Mart Vahesoo innukalt ka sporti. Pikka kasvu noorukile oli üheks meelisalaks korvpall, kuid edukam oli ta siiski maadlusmattidel.

“Vaeküla tehnikumi poisid lõid tollased maadlusvõistlused enamasti kinni. Mina kuulusin oma suure kaalu ja pikkuse tõttu raskekaalu, kus oli tavaliselt võistlejaid vähe. Nii oli mulle sageli teine või kolmas koht juba ette kindlustatud. Tehnikumis oli väga tugeval järjel sõjaline algõpe. Meil oli neli sõjalise tundi nädalas ja riviõppustel saime kõva kooli,” jutustas Vahesoo.

Vaeküla tehnikum asus tema kodust üsna kaugel, nii tuli tehnikumi ajalgi internaadis elada. Juba pärast esimese kursuse lõpetamist tegi hakkaja nooruk ära mootorsõidukijuhi eksami.

“Isa müüs siis ühe lehma ära ning ostis mulle mootorratta. Internaadist ma siiski ei loobunud, sest iga päev polnud mõtet kodu ja kooli vahet sõita,” rääkis mees, kellele kooli lõpetamisel tehnik-mehhaaniku kutseoskust tõendav tunnistus ulatati.

“Järsud pöörded” jätsid armeeteenistusest eemale

i
Kutseoskus omandatud, suunati Mart Vahesoo 1956. aastal tööle Koluvere Mehhaniseerimise Kooli õpetajaks. Kohe esimesel koolisügisel sai noor õpetaja oma esimesed tuleristsed majandi praktikal, kus tema juhendatavad poisid kombainide peal töötasid. Kevadel muudeti aga mehhaniseerimiskool raskestikasvatatavate noorukite kooliks. Kuigi Mart Vahesoo oli suurt kasvu mees, et nõustunud ta  ettepanekuga jätkata siin õpetajatööd. Noor õpetaja leidis endale uue töö Põltsamaal. “Oli 1957. aasta märtsikuu, lumi sulas. Kooli läheduses voolav kena jõgi viis endaga kaasa sulavett ja kaunistas ka väikest linnakest. Nii ma siia Põltsamaale püsivalt paika jäin. Rännukihk mind siin enam tagant ei tõuganud,” meenutas ta. Elupaiga leidis ta praegu Kördi-Ööbiku maja nime all tuntud hoones, mis oli siis kasutusel Põltsamaa kutsekooli ühiselamuna.

Põltsamaal tuli aga noorel mehel armee kutsealustega tegeleva komisjoni ette astuda. Ta oli enne seda tsikliga mõned järsumad pöörded teinud ning oma vasakut põlve vigastanud.  Nii sai ta armeeteenistusest vabastuse, küll aga tuli tal koos oma õpilastega käia 1958. ja 1959. aastal teisel pool Uraali mäestikku uudismaadel vilja koristamas. Viljakoristus algas juulikuus ja kestis novembrini.

Ehitas Põltsamaale maja

i
Põltsamaal leidis noor kutseõpetaja aega ka pidudel ja muudel meelelahutusüritustel käia. “Ühel sellisel peoõhtul sain kokku  noore daamiga, kellega otsustasime ühise pere luua. Ta töötas Põltsamaa haiglas ämmaemandana,” rääkis Vahesoo. Noorpaari abielu sõlmiti 1960. aastal ja 1963. aastal sündis perre tütar, kellele sai nimeks Piret. Esialgu leidis pere endale elamise kutsekooli juures, kuid varsti ehitati endale linna maja. Ehitus läks lahti 1970. aastate alguses ja järgmise kümnendi vahetusel võis Vahesoode pere vastvalminud majja ümber kolida. Paraku tabas abikaasat raske haigus ja umbes kahekümne aasta eest jäi Mart Vahesoo üksi.
Mõistagi on tema pikkadesse koolipapa-aastatesse mahtunud nii mõndagi. “Alguses oli sellel kohal siin, kus me praegu oleme, kartulipõld,” meenutas ta oma kabinetis.

Paljud õpilased olid tollal vanemad kui õpetaja. Seetõttu oli sellel ajal ka õpetajal õpilastelt õppida. Kuid õpetajatelgi tuli käia mitmesugustel koolitustel. Esimene täiendkoolitus viis noore õpetaja kuuekuulistele kursustele naaberriiki Venemaale. Tallinnaski tegutses siis kooli töötajate täiendkursuste filiaal, kus viie aasta järel tuli kutsekooli töötajatel läbida kahekuulised kursused, mida korraldati eraldi õpetajatele, meistritele ja kooli juhtkonnale. Kombaini- ja autorooligi on Mart Vahesool hoida tulnud. “Kuidas sa õpetad teistele praktilisi oskusi, milles endal kogemused puuduvad,” sõnas ta.

Koolijuhi kõrvalt ehitustööde juht

i
“Minu arvates on tänasedki kutseõppurid tublid olnud ja eks õpilane tahab kooli kõrvalt ka lihtsalt noore inimese elu elada,” tõdes Vahesoo. Kutsekooli erinevuseks võrreldes üldhariduskooliga on tõsiasi, et seal algab õhtusel ajal n-ö teine koolipäev. Erilise aktiivsusega võtsid omal ajal õpilased osa erialaringide tööst, kus Mart Vahesoolgi oma sõna sekka oli öelda. “Tegime sellel ajal läbilõike töötavast drenaažiekskavaatorist, mis jõudis Moskvasse põllumajandussaavutuste näitusele. Aktiivselt tegutsesid ka isetegevusringid, kus kooli töötajadki kaasa lõid.  Kutsekoolide meesansamblite ülevabariigilisel võistlusel, kus Mart Vahesoo oma kooli ansamblis laulis, tõi kool koju päris kõrge tiitli.

“Kogu nüüdisaegne koolikompleks on välja ehitatud minu tööaastate jooksul. Direktoriametis töötades sai isegi siinset ehitustööd juhitud. Vahepeal on algsest 150 õpilasega koolist kasvanud välja 400 õpilasega kool, kus lisaks kutsekoolitusele antakse noortele ka keskharidus,” jutustas Mart Vahesoo.

Mõtleb pensionipõlvele

i
Peamine, miks Mart Vahesoo nii oma kolleegide, Põltsamaa linna ja ümbruskonna inimeste kui ka endiste õpilaste lugupidamise on pälvinud, peitub ligi viis ja pool aastakümmet kestnud silmapaistvas õpetaja- ja koolijuhitöös. Vahepeal on nüüdsel Põltsamaa linna aukodanikul tulnud ka õppemeistri ning vanemmeistri ülesandeid täita. Kaheksakümnendate alguses, täpsemalt 1983. aastal paluti Mart Vahesool asuda koolidirektori ametipostile. “Kui mul. 65. eluaasta täitus ja tervis streikima hakkas, kirjutasin avalduse ja panin direktoriameti maha. Tegin natukeseks kooliga lõpparve ja 2000. aastal sai minust kodune remondimees. Kuid juba samal aastal kutsuti mind siia tagasi, nüüd siis täiskasvanute täiend- ja ümberõppe osakonda juhtima,” rääkis Vahesoo, kinnitades, et niipea, kui talle tehakse esimesed märkused selle kohta, et tal töö enam nii ei lähe, nagu tarvis oleks, tuleb amet maha panna. “Siin iseendale vastuväiteid olla ei saa,” lausus Vahesoo resoluutselt. “Siiani pole mulle veel etteheiteid tehtud. Küll tunnen juba ise, et enne teist elu võiks endale ikka natuke puhkust lubada,” lausus mees enesekriitiliselt. Tõepoolest, nüüd võib endale auga puhkust lubada, sest augustis täitub tal 55. tööaasta.
 

Mart Vahesoo elukäik

*Sündis 1935. aasta 23. juulil Rakvere lähistel Anguse külas kolmelapselise pere keskmise lapsena

*Talu oli 28 hektari suurune, ema-isa pidasid seal viit lehma ja kolme hobust, lisaks veel väiksemaid loomi

*Õppis Vaeküla Põllumajanduse Mehhaniseerimise Tehnikumis, 1956 omandas tehnik-mehhaaniku kutse

*1956-1957 Koluvere kutsekooli õpetaja

*1957-1983 Põltsamaa Ametikooli õpetaja, kutseõppemeister, vanemmeister

*Aastatel 1983-2000 Põltsamaa Ametikooli direktor

*Alates 2000. aastast Põltsamaa Ametikooli täiskasvanute täiend- ja ümberõppeosakonna juhataja

*Ametiühingukomitee esimees, Jõgeva Maavolikogu saadik

*Teeneline haridustöötaja (1980)

*Valgetähe V klassi teenetemärk (2000)

*Põltsamaa linna aukodanik aastast 2011

i

TOOMAS REINPÕLD

blog comments powered by Disqus