Keskkonnalehe ainsaks erandiks olid paraku Enn ja Ulvi Selgis, kes ilmselt peavad enesestmõistetavaks, et kõik neid teavad ja tunnevad. Olgu selle tundmisega lood, kuidas on, kuid ametinimetuse puudumise tõttu saab ja tuleb nende eeldatavalt keskkonnametnike kirjutisi võtta vaid kui isiklikke.
Samas aga tekitab Ulvi Selgise pretensioonikas ja ametnikukeskne kirjutis “Linnamäed – muinsus- või looduskaitseobjektid” oma möödarääkimiste ja vassingutega üksjagu segadust.
Looduskaitse ei välista muinsuskaitset
Kõigepealt on loo pealkiri demagoogiline, sest looduskaitse ei välista muinsuskaitset ja ka vastupidi. Enamik linnustest on sisuliselt nii loodus- kui ka muinsuskaitset vajavad objektid. Asi on selles, et muinsuskaitset huvitab vaid kultuurkihi säilimine ehk teisisõnu: pinnast ei tohi segi pöörata. Kurvaks näiteks on hiljutine kalmevälja hävitamine Roela Suuremetsas.
Looduskaitse ei tähenda mitte ainult taimestiku- ja loomastikukaitset ? nii näib arvavat Ulvi Selgis – vaid ka maastikukaitset. Ulvi Selgise arvates aga ei näigi maastik olevat loodusväärtuseks. Ja just maastikukaitseliselt väärtuslike üksikobjektidena vajavad meie linnused ka looduskaitselist lähenemist, mis välistab näiteks lageraide.
Natura kaitsealade nõuetele ei peagi seejuures linnused vastama. U. Selgis kirjutab, et “seniste Natura 2000 jt inventuuride käigus pole eksperdid neid (loodusväärtusi. M.A.) leidnud.”
Siit järeldub otseselt, et ka Natura võrgustiku raames polegi kõiki linnuseid üle vaadatud, kuid sellegipärast ei vajavat need looduskaitset!
Selles kirjatükis on “kuldsed” read: “Muinsuskaitseameti peadirektor Agne Trummal on nõustunud looduskaitseliste piirangute kaotamisega, kuna tema hinnangul tagab muinsuskaitseseadus linnamägede piisava kaitse.”
Dubleerimine on raiskamine
Mitte ükski seadus iseenesest ei taga millegi kaitset, kui puuduvad seda kontrollivad ametnikud. Kas Ulvi Selgis teab, mitu muinsuskaitse inspektorit töötab meie maakonnas?
Olen seisukohal, et muinsus- ja looduskaitse dubleerimine maakohtades on absoluutselt mõttetu ja raiskav tegevus. Seepärast peaksid vähemalt maakohtades seda kontrollima ühed ja samad ametnikud ehk teisisõnu: ka linnamäed peavad jääma looduskaitse alla.
Oma kirjatöös räägib Ulvi Selgis ka Roela linnamäest. Roelas ehk praeguse nimega Voorel on neid aga tegelikult kaks: Roela I ja Roela II. Neist Roela II jääb oma suuruselt vaid veidi alla omaaegsele Tarbatu (Tartu) linnusele ning usutavasti ongi meil tegemist kauaotsitud saladusliku ning mitmetes vanades kroonikates mainitud Somelindega. See hüpotees kuulub Tartu Ülikooli arheoloogiakabineti juhatajale Heiki Valgule, kellele ma seda linnust tutvustasin.
Arvestades paljude arheoloogiliste leidude ja kinnismuistenditega Voore kandis, julgen siinkohal välja tulla väitega, et võib-olla asuski praeguse Voore kandis muistse Vaigamaa senini veel leidmata keskus.
Mõlemad Roela linnused asuvad väga järsu ning kõrge metsaga kaetud orunõlval ning kogu see võimas metsamüür vajab tervikuna maastikulist kaitset kui üleriigiline vaatamisväärsus.
Samas on jõelammil linnuste kaitsevööndis rikkaliku elustikuga allikasoo ning see kõik vajab kompleksset kaitset nii looduskaitse kui ka muinsuskaitse poolt vaadatuna.
Targem oleks mõlema ametkonna jõud ühendada ning meie looduskaitseametnikel tuleks loobuda vastutustundetust jõudude killustamisest vaid omaenese parema äraelamise nimel.
Linnused olgu tulevikus nii loodus- kui muinsuskaitse all! Siinjuures pean silmas ametkondade osalist ühendamist. Seniks aga säilitame linnustel looduskaitsereziimi, et tulevikus ikka midagi kaitsta oleks!
MART AROLD, EMS teenetemärgi kandja
