Mul on hea meel, et tõmbekeskuse teema on päevakorda tulnud, et pole räägitud ainult maakonnakeskusest kui ainsast tõmbekeskusest.
Minule on praeguse halduskorralduse põhimõtete juures arusaamatuks jäänud erinevate ministeeriumide erinevad signaalid. Sellises valguses on praegu kohalike tõmbekeskuste jaoks küsimus number üks, kas me jääme ellu või ei jää. Just tõmbekeskusena.
Kõige suurem probleem puudutab haridusreformi ehk gümnaasiume. Meil pole enam mõtet rääkida haldusterritoriaalsetest muudatustest, kui kaotame teatud kohtades gümnaasiumi. Ei ole nii, et see on ainsana kohaliku omavalitsuse asi, kas gümnaasium jääb tõmbekeskusse alles või ei. Keskustes gümnaasiumi säilitamine on riigi asi.
Sama puudutab ka maksuküsimusi. Ükski tõmbekeskus ei saa sellise maksusüsteemiga ellu jääda. Kui riigikogu otsustab, et mingit maksu suurendatakse või vähendatakse, kembeldakse veel pikalt, kui suur osa sellest maksust jääb kohalikele omavalitsustele.
Toon taas välja kalmistu teema, mille kohta teised omavalitsusjuhid on väitnud, et see pole mingi teema. Tegelikult on küll. See on üks valdkond, kus me ei saa täita neid ülesandeid nii, nagu me ise tahaksime ja nagu ka inimesed tahaksid. Kehtestasime Põltsamaal mõni aeg tagasi hauaplatsitasu, mis pole kuigi suur. Poleemikat on olnud palju ja on mindud suisa õiguskantslerini välja.
Me ei saa territoriaalseid, hariduse- ja ka usuküsimusi lahus hoida. Keskused on ajalooliselt välja kujunenud. Tahaks näha riigi stabiilset suhtumist. Ja kui riiklikult ei taheta midagi muuta, siis omavalitsused üksi paraku ei suuda. Meil on väljast ilus fassaad, kuid seest on keskus mäda.
Peame endale küllalt kiiresti selgeks tegema, mida me siis tegelikult tahame. Ma pole nõus väitega, et tõmbekeskused saavad anda oma lastele või ka teatud valdkondadele soodustusi. Põltsamaa näitel võin seda kinnitada, et tegelikult ei saa, teatud valdkondades maksame peale. Ega teistel omavalitsustel, kes meiega piirnevad, ka raha ülearu palju ole. Meie hoiame üleval muusikakooli, spordikooli, kunstikooli. Samas on lasteaiad ja kool.
Kõik protsessid toimuvad praegu kahanevas keskkonnas, rahvaarv väheneb. Nüüd ongi oluline küsimus, kuidas edasi. Kui mingisugust muutust ei toimu, siis ütleme keskustele ka adjöö. Appi peaks tulema Euroopa Liidu struktuurifondid. Meie kool on elujõuline. Kui me hakkame seda lammutama, siis ma väga kahtlen, kas me ikka majanduslikku efekti saavutame. Demograafilised protsessid on sellised, et me ei tea, mis saab viie aasta pärast, kas neid keskusi on ikka siis ka veel vaja.
Praegu on omavalitsusi, kes maksavad peale arstiabile, pankadele, apteekidele… Me ei suuda üksi kanda keskuse staatust. Kui riiklikul tasemel rahastamise suhteprotsenti ei muudeta, siis ei juhtu midagi. Me kirume praegu Tallinna, võime viriseda, kuid riigiteed on korralikumad. Peame neid asju kompleksina vaatama.
i
JAAN AIAOTS, Põltsamaa linnapea
