Kaheksateistkümnest veel elus olevast Palupõhja külas sündinud inimesest on ainsana pensionipõlves tee kodukülla tagasi leidnud Helgi Velja. Ta on tegus naine, kes ei malda niisama, käed rüpes, istuda, vaid peab looduskooli perenaise ametit ja teeb loodusvaatlusi.
Kohtusime Helgiga üle pikkade aastate taas mullu sügisel. Siis leppisime kokku, et üritame Palupõhjast Rekule pääseda. Teise jõulupüha hommikul asusime teele, Helgi teejuhiks. Temata oleksime jänni jäänud, sest seda teed, mida meie mäletasime ja mis ka mõnedes tänaseni käigus olevates registrites justkui loodusliku teena kirjas, tegelikult enam ei ole.
Koprad on võtnud võimu
Palupõhjast pääseb Rekule ainult mööda elektriliini alust kopraauke täis rada, nii et ees liikujatel oli kohustus järgnejatele pidevalt valju häälega teada anda, et neid varitseb järgmine auk.
Kopraid on juba nii palju, et neil tuleb varsti nälg. Jõe äärest luha pealt on ka kõik põõsad maha võetud. Kui Helgi juhtis sellele keskkonnaameti tähelepanu, siis öeldi, et koprad on siin alati olnud ja peavad olema. Lubati korraldada jaht.
Helgi haaras matkale igaks juhuks kaasa ka kiini, mida meil tee peal küll vaja ei läinud. Elektriliini hooldajad on selle ümbruse siiski nii korras suutnud hoida, et jalgsi ja suurte masinatega läbi pääseb.
Kui kalamajand veel tegutses, ostis selle direktor Helgi emalt Eiseni koha ning tahtis sinna suvila ehitada. Kalamajandi masinatega kaevati kraavid ja sealt pidi tulevikus tulema tee Rekult Palupõhja. Juhtus nii, et direktoril läks kehvasti. Tal olid küll suvila palgidki juba toodud, lubas Helgi emale ka elektri sisse panna, isegi postid olid valmis. Siis likvideeriti kalamajand.
Elektri sai Palupõhja küla aastal 1991, selle eest seisis hea Jaagu talu peretütar Milvi Tunis. Kui elektriliini pandi, kasutati olemasolevat teetammi, sest liiv oli kõrgele tõstetud ja tee sõidetav. Eesti Energia jäi elektriliini tegemisega märtsikuusse, maa oli juba tüma ja sinna tekkisid väga suured rööpad. Need vajusid muidugi pikapeale kinni ja võsa kasvas peale. Võsaraiujad aga ei raiu maa lähedalt, vaid jätavad püsti meetri-poolteise kõrgused tüükad. Nüüd on nii, et ükski väiksem masin siit läbi ei pääse. Eesti Energia tuleb raske tehnikaga siiski igal juhul kohale.
Milvi Tunis ajas ka Palupõhja kaldakindlustuse asju ning nii paigaldatigi Emajõe külapoolsele kaldale geotekstiil, et jõgi maju ära ei viiks.
Helgi vend Heino suri väga noorelt, 41aastasena. Ema jäi üksi. “Käisime kord kuus Tallinnast teda vaatamas, suviti ka kord nädalas. Ema sai ise hakkama, ta pidas lambaid. Me tegime talle heina. Ütlesin küll, et lõpeta lambapidamine ära. Ema ütles, et muidu ei viitsiks homikuti üles tulla, aga lammas hakkab süüa tahtma, pean minema. Lambad olid 2004. aasta suveni. Tal oli neid viis-kuus.”
2003. aasta kevadel tuli Helgi koju, sest emal jäid neerud haigeks ja algas arstide vahet käimine. 2004. aasta sügisel lõpetas Helgi lambapidamise. Oktoobris läks ema haiglasse ja detsembri algul suri. Ta oli siis 90 aastane.
2006. aasta 24. oktoobril avati Palupõhjas looduskool. Esimene tööpäev oli avamise päev, siis tegi Helgi maja puhtaks. Sellest ajast peale on ta looduskoolis perenaine.
Lammas huntide saagiks
Helgi rääkis, et nende lambad olid ikka väljas. Vahel oli näha, et neil on hirm, nad tulid värava juurde. Hundid karjas ei käinud, neid ei olnud siis nii palju. Ühe lamba on hunt murdnud pärast teist maailmasõda. See juhtus nii, et lehmad ja lambad olid luha peal, Helgi oli koos vennaga karjas. Nad nägid, et loomad jäid justkui laagrisse ja lapsed läksid koju lõunat sööma. Kui nad tagasi tulid, nägid, et üks koer läheb üle luha. Kui karja juurde läksid, oli hunt ühe lamba ära viinud. Sääsamaja juures oli kraav, hunt oli sinna kraavi kukkunud koos lambaga, kuid oli selle ikkagi teisele poole välja tirinud, söönud, ning kui kõht täis sai, siis minema läinud. Paadimees Hugo Prants läks öösel passima, et ehk tuleb murdja veel. Mingit krõbinat kuulis, pauku tegi, aga hunti kätte ei saanud.
<span style=”FONT-SIZE: 10pt; FONT-FAMILY: “>Kui luha peal olid kolhoosi mullikad, siis käis hunt samuti karjas. Inimesed kuulsid küll, et mullikas karjus, aga kellelgi ei olnud püssi ja relvata ei julgenud keegi sinna minna. Ühe mullika olid hundid siis ära murdnud.
Talviti käis küll mõni hundikari läbi. Ükskord pärast sõda juhtus selline lugu, et Kahu Meida tuli hobusega Puhjast. Jõgi oli kinni ja tee käis hoopis teiselt poolt jõge. Meida tuli Helgi koju, oli väga ähmi täis. Oli pime, hundid ilmselt hirmutasid hobust, hobune läks lõhkuma. Helgi mäletas, et keegi nende pere meestest läks temaga kaasa ja saatis ta koju.
Vanasti peeti tihti hundijahti, talumehed olid ajajad. Helgi vanaisal oli palju lipukesi. “Neid võis olla mitu tuhat tükki, kõik olid korralikult tehtud, punane riidetükk ilusasti kinni nõelutud,” meenutas naine.
Mesilasi hakkas pidama Helgi isa, ema jätkas ja nüüd peab tütar ka. Isal käis mesinduse ajakiri, ta tegi sinna kaastöödki. Oli tõsine tegija, Helgi leidis kodunt tema märkmed, mis on siiani alles.
Karu lõhkus Helgil viimati mesipuid 2005. aastal, siis läks mesikäpa nahka kuus taru. Muidu võttis ikka ühe puu korraga. Kokku on naine ilma jäänud kümnest mesipuust. Rohkem pole karu enam külas käinud. Varem karusid nii palju ei olnud, samuti metssigu. Sügisel hakkavad sead Helgi koduteed üles kündma, kui jõe ääres käivad.
Koolitee algas Palupõhjas
Vanal ajal käisid ka Sillaotsa ja Sooküla lapsed Palupõhja kooli. Tsaariajal räägiti koolis ainult vene keeles, eesti keelt ei tohtinud kasutada ja kes kõneles, sellele pandi krapp kaela. See pidi siis häbiasi olema.
Metsavahimajas oli kool nõukaajal, hiljem viidi Jaagu tallu. Helgi käis koolis Palupõhjas Jaagul. Seal oli tema esimene õpetaja Puhja apteekri proua Minna Helmeste. Pärast teist maailmasõda ei olnud õpetajaid kusagilt võtta. Hiljem tuli õpetajaks Asta Karjane. Tema oskas ka vene keelt. Metsavahi majas oli suur pikk laud. Jaagul olid juba kahekohalised pingid.
Helgi vend Heino läks kooli kohe pärast sõda. Heino oli sündinud aastal 1936. Helgi läks kooli 1948, vend oli siis juba 4. klassis. Kool pandi Palupõhjas kinni tõenäoliselt 1956. aastal. Siis ei olnud enam lapsi.
Palupõhja koolis käies vaatas Helgi ikka, missuguste loomade jälgi oli lumel. Ega seal kuigi palju näha olnud, tookord oli metsloomi vähe. Jäneseid oli muidugi rohkem.
Kui Palupõhja lapsed ka juhtusid võõraid nägema, ei lobisenud nad sellest kunagi. Lastele oli kodus selgeks tehtud, et ei tohi iitsatadagi. Ja sellest piisas. See oli kirjutamata seadus, ei räägitud salaküttidest ega metsavendadest. Need teemad olid välistatud. Kui keegi midagi küsis, öeldi, et ei tea, ja kõik.
Puhja kooli käidi Palupõhjast otse Rekule, sealt parvega üle jõe ja siis edasi ikka jalgsi, kokku umbes 14 kilomeetrit. Hiljem käis Helgi koos Heidi Metsojaga kooli. Ikka nii, et kui Heidi Sammulilt liikuma hakkas, tegi ta indiaanlase sõjakisa moodi häält. Siis Helgi teadis, et mõne aja pärast on Heidi kohal. Koos mindi jalgsi Rekule ja sealt edasi Puhja.
Ükskord hilissügisel, kui oli olnud kõva külm ja vesine heinamaa jäätunud, läksid nad koos Heidiga Puhjast koju. Tuul oli väga tugev ja selja tagant ning tõukas kergeid koolitüdrukuid jõudsalt. Edasiliikumise kiirus oli väga suur. Lõpuks hakkasid lapsed kartma, kuidas jää pealt ära saab, tuul kannab nad jumal teab kuhu, pärast ei oskagi enam koju tulla. Õnneks said nad õigel ajal tuttava tee peale.
Helgi käis kabandustehnikumis ja lõpetas kooli kaubatundjana. Kolm aastat töötas ta Elvas. “Seal ei olnud mingit arengut ega palka. Läksin merele. Sõitsin merd, siis sain jalad alla.”
Merelt tulles jäi Helgi Tallinna elama, abiellus, oli neli aastat lastega kodus. Siis läks raamatupidajaks. Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajal töötas Puuviljaparadiisis raamatupidajana. Põhiliselt oli tema maailm numbrite maailm. Seda enam naudib ta nüüd loodusvaatlusi.
Emajõe äärde kolis juba vanavanaisa
Helgi vanaisa on sündinud Sillaotsal, vanaema oli pärit Kooguarult. Kooguaru oli, kui Rekult tulla, siis paremat kätt metsas. Seal oli kaks talu – Kooguaru ja Polluski, tegelikult on Pollukse, sest perenimi oli Pollus. Kooguaru on praegu tühi, seal on vaid maja. Vanasti oli see Kaldasaare küla, kuid nüüd on kõik Palupõhja all.
Helgi isapoolne suguvõsa on Puurmani poolt pärit. Vanaisa isal oli suur pere, ta tuli Sillaotsale. Tal oli kolm poega ja üks tütar. Poisid olid osavad jahimehed, ajasid oravanahkadega äri. Mõisnikule see ei meeldinud. Metsahärra käis kogu aeg vanaisa isa juures, et sinu poisid on teinud seda ja teist, otseselt vahele poisid aga ei jäänud. Vanaisa isal oli lõpuks näägutamisest mõõt täis saanud ja ta otsustas, et läheb Emajõe äärde elama. Müüs koha maha, andis kolmele lapsele oma osa. Kolmest vennast üks, Helgi vanaisa, jäi isa juurde, vend Jaan ehitas Emajõe kaldale maja, kolmas vend August läks Rekult mitu kilomeetrit allapoole, tal oli väike majake teisel pool jõge.
Talvel elati metsatööst, metsamaterjal toodi jõe äärde, siis oli vaja lotjasid laadida, palke parvetada.
Jõge on õgvendatud väga vanadel aegadel Helgi maja alt. Nüüd sööb jõgi kallast. “Istutasin jõe kaldale puid, et juured kinnistaksid pinnast,” rääkis ta Vanaisa kartulimaa, mis oli Eisenil, viis jõgi kord ära, nii kõrge vesi oli.
Helgi vanaisa rääkis, kus vanadel aegadel kraavihallid elasid. Neid taludesse ei lubatud, nii oligi kaevatud maa sisse muldne eluase.
Keskkonnauuringud Palupõhjas
Paluõhjas on tehtud ilmavaatlusi ( sademete hulk, lume kõrgus jne) ja uuritud Emajõge (veetaseme kõrgus, voolukiirus jne). 1921- 1940 tegi Palupõhjas vaatlusi Elmar Tihane, 1974 – 1983 Tõnu Tihane. Nüüdseks on kohaliku vaatleja teha jäänud vaid sademete mõõtmine. Viimased kolm aastat on seda teinud Helgi Velja.Ta teeb seda oma kodus, põllu ääre peal on mõõteanum ning igal hommikul tühjendab naine selle, mõõdab ära, kui palju on tulnud ning paneb kogutu külmkappi. Kord kuus viiakse tema kogutud sademed analüüsimiseks Tallinna.
Proovid viiakse keskkonnauuringute kesklaborisse. Iga kuu algul tulevad keskkonnauuringute labori töötajad ning võtavad proovid kaasa. Ring algab Otepää kandist Pühajärvelt, siis käiakse Jõgeval ning tullakse Palupõhja ning lõpuks viiakse kõik proovid Tartusse, sealt lähevad need edasi pealinna.
Helgi on seda tööd teinud juba kolm aastat. Kevadeti, kui on suurvesi, ei pääse proovide järele tulijad aeg ajalt Helgi juurde. Siis toob Helgi proovid vastuvõtjatele Palupõhja.
Analüüsid teeb Tallinn. See on osake keskkonnaseirest, Palupõhja küla on järjepidevas protsessis osaline.
Helgi on käinud tänavu Kahu rabas murakal ja mustikal. Jõhvikal käib sügiseti ka korra. Ta ütles, et Palupõhja küla on metsast välja juuritud, küllap ta kunagi jälle metsa kaob.
Helgi Velja elukäik
*Sündis Palupõhja külas 1940. aastal
*1948. aastal asus õppima Palupõhja algkoolis</p>
*Lõpetas Puhja keskkooli 1960. aastal
*Õppis Tallinna Riiklikus Kooperatiivkaubanduse Tehnikumis
*Töötas Elva Tarbijate Kooperatiivis müüjana
*Kolm aastat töötas külmutuslaevastiku baasis
*Pärast laste sündi asus tööle raamatupidajana
*Enne pensionile jäämist oli Puuviljaparadiisi raamatupidaja
HELVE LAASIK
