Juubelikogu on väikeseformaadiline, aga paks. Kaant kaunistab Ethel Hakkaja poolt viis aastat tagasi loodud Hellatit kujutav lõbus portreevitraa?. Mäletan, kuidas Ethelil esimene portreevariant natuke untsu läks: tema meelest kukkus tal Hellati asemel välja Mendelejev. Mispeale ta Mendelejevi Soome kinkis või müüs ja uue Hellati tegi. Hea, et ikka tegi, muidu olekski nüüd Hellati juubeliks ilmunud Mendelejevi pildiga raamat.
?Ma ei tahtnud, et minu luulekogu oleks selline suur, must ja pühalik, nagu mõnedel teistel minu põlvkonna luuletajatel viimasel ajal ilmunud on,? ütles Henn-Kaarel.
Aga et tema poole sajandi luuletuste paremik ikka kõvade kaante vahele saaks, seda tahtis ta küll. Kogu avaluuletusele ongi autor lisanud märke ?Minu esimene publikatsioon aastast 1957?. Ülejäänud tekstidest on dateeritud vaid mõned sellised, mille puhul kirjutamisaeg erilist tähtsust omab. Kogus ehk autori enda sõnutsi kogumis paiknevad eri aegadest pärinevad luuletused läbisegi.
?Ise on sellist koondkogu väga raske koostada, seepärast palusin seda teha Piret Bristolil,? ütles Henn-Kaarel Hellat. ?Tema lammutas kõik, piltlikult öeldes, algosakesteks ja pani need siis uutmoodi kokku. Ja ma olen tema tööga väga rahul.?
Kui tavaliselt kipub kirjarahval, eriti meestel, luulesulg küpsemas eas rooste minema, siis Henn-Kaarli juubelikogu mahust hõlmavad tubli kolmandiku uued tekstid. Sellest saab aru ka kirjutamisdaatumite puududes, sest uuematest luuletustest on paljud ajakajalised ning vägagi teravmeelsed. Õigupoolest võiks Postimees Pomerantsi ja Mäggi asjaarmastajalike päevariimide asemel vahel Hellati profitöid kasutada. No näiteks mõnd sellist, nagu ?Ohuluule?:
?Iraan/ Uraan/ täisriim/ mida te veel/ norite?.
Või nagu ?Võimust?:
?Tuuleveskivalitsus/ võtab vastu/ donkihhotlust soosiva/ seaduse?.
Esimene vasikale
Kui trükis ilmus Henn-Kaarli esimene luuletus pool sajandit tagasi, siis esimese luuletuse loomise aeg jääb palju kaugemale. Esikluuletus sündis nimelt karjapoisipõlves ning oli pühendatud lemmikvasikale. Ägedamaks luuletamiseks läks muidugi siis, kui tuli peale suur noorpõlvearmastus Eva-nimelise neiu vastu. Noorpõlvetsüklist ?Päikese sünd? pärinevaid luuletusi poleks Henn-Kaarel kogusse pannudki, kui neil poleks olnud otsest seost tema enda elusaatusega. Nende luuletuste tõttu sai ta nimelt endale kaheksaks aastaks elukaaslase.
?Need luuletused polnud veel ilmunudki, kui enda suureks üllatuseks kuulsin neid loetavat raadios ? saates, kuhu kuulajad võisid saata endakoostatud luulekavasid,? meenutas Henn-Kaarel. ?Olin maruvihane, helistasin raadiosse ja pärisin aru, kes julges kasutada minu veel ilmumata luuletusi minult luba küsimata. Saanud kava autori andmed, leppisin temaga kokku kohtumise. Kui aga kokku saime, lahtus mu viha paugupealt, sest neiu oli vapustavalt ilus. Nii saingi ma tuttavaks oma esimese naise Virve-Inesega. Minu luuletused oli talle edasi andnud üks minu tuttav, kes osutus olevat Virve-Inese võistlustantsupartner.?
Vabatahtlik
Mõistagi on Henn-Kaarli elus olnud ka perioode, mil ta ei luuleta.
?Minu jaoks pole olnud luuletamine igapäevatöö, nagu näiteks kadunud Rudolf Rimmelile,? ütles Henn-Kaarel. ?Too tuli tõesti iga päev kell 11 hommikul Pegasuse kohvikusse, kus tal oli kindel laud ning kus ettekandjad juba teadsid, mida talle serveerima peab. Nii ta siis istus seal täpselt kaks tundi ja luuletas.?
Henn-Kaarel on enda sõnul pigem n-ö vabatahtlik luuletaja, kes pealegi osa ajast, mille oleks võinud luuletamisele kulutada, raisanud hoopis luulekriitika kirjutamisele ja kunagi nii populaarsete luuleklubide, sealhulgas Jõgeval tegutsenud Sõna juhendamisele. Viimast tegevust ta siiski ei kahetse, sest mõned inimesed said neist klubidest siiski tugeva tõuke luulesse tulekuks ja neist sai sel alal vägagi asja.
Veel arvab Henn-Kaarel, et tema luule ja proosa vahel ei ole väga teravat piiri. Ning et juba Tartu-päevil huvitas teda küsimus, kustmaalt muutub sõnade kogum luuleks.
?Minu hea sõber ja õpetaja Artur Alliksaar ütles kunagi koguni, et mina lõpetavat seal, kust luule tegelikult peaks algama,? tunnistas Henn-Kaarel.
Viimasel ajal juhtub temaga sageli nii, et luuletused n-ö tulevad ise tema juurde siis, kui ta une ja ärkveloleku piiril balansseerib. Seepärast tuleb paber-pliiats käepärast hoida, et tulijad kinni püüda, enne kui nad uuesti minema lipsavad. Sellest kõneleb luuletus ?Lipakad?:
?Kui öösel ärgates/ neile (1/8 formaat)/ tärkmeis servalistele/ äsja ilmunud luuletusi/ jäädvustan/ tohin neid ikka/ lipakateks nimetada/ küll?.
Minu meelest on vastne luulekogu ?Salve? (unustasingi, muuseas, küsida, kas see tähendab luuletusi täis salve või ladinakeelset tervitust) Henn-Kaarli üks lõbusa maid raamatuid. Täna esitleb ta seda Tartus, 18. aprillil aga Tallinnas. Põltsamaal tegutsev maakonna keskraamatukogu tähistas kodulinna kirjamehe juubelit aga talle pühendatud näituse ülespaneku ja tema kirjatööde personaalnimestiku üllitamisega.
RIINA MÄGI
