EELK Laiuse koguduse õpetaja Raino Kubjas ütles Vooremaale, et selle tänuväärse idee algataja on Jõgeva valla muinsuskaitsekomisjoni esimees Juhan Reimann, kes pole ise küll koguduse liige, kuid on juba aastaid kogunud Laiuse kihelkonna kohta ajaloolist materjali.
Laiuse kalmistul, kus praegu asub mälestusrist, oli 1927. aastal Anton Starkopfi kavandi järgi tehtud Vabadussõjas langenute mälestussammas, mille Teise maailmasõja võitjad õhku lasksid.
“Reimanni tõsise uurimistöö tulemusena on uutel mälestusplaatidel isegi rohkem nimesid, kui oli kirjas vana samba peal,” avaldas Kubjas tegusale koduloouurijale tunnustust. Niisuguste mälestusplaatide paigaldamine just kirikuseinale on vaimuliku sõnul õige ja kohane ka teoloogilises mõttes, sest kirik on oma olemuselt rahupaik ning pakub nüüd sümboolselt rahu ka neile sõjas langenuile. Kes koostas teksti?
Juhan Reimanni kinnitusel on ta selle nimel, et Vabadussõjas langenute mälestus jäädvustatud saaks, tegutsenud sellest ajast peale, kui oli veel plaan endine mälestussammas taastada.
Kui Tarvastu mehed Kalev Pehme ja Aare Hunt raskeid plaate seinale paigaldasid, jälgis seda ka Jõgevamaa muinsuskaitseameti peainspektor Sille Raivere, andes nõu, milliste vahedega üksteisest ja millisel kõrgusel peaksid plaadid seinal olema.
Sille Raidverel polnud aga mälestusplaatide eskiisprojekti käepärast ja ta ei osanud ka öelda, kes koostas keskmise plaadi teksti, mille ülaosas, Vabaduse risti kohal on kiri: “Eesti vabaduse eest langenud kangelastele”.
Päev hiljem kinnitas muinsuskaitsekomisjoni esimees Juhan Reimann, et keskmisel plaadil peaks olema kirjas mitte “vabaduse eest?, vaid “Vabadussõjas?.
Tegemist on kommunikatsioonihäirega
Kiviraidur Kalev Pehme sõnul tegi ta töö valla esindajalt saadud joonise järgi.
“On juubeliaasta ja väga paljud vallad korrastavad oma mälestusmärke. Tegin Jõgeva vallale pakkumise ja sain majandusspetsialist Uuno Laulult täpse joonise,? ütles Pehme.
Uuno Laul väitis, et ta tegeles vaid plaatide tellimise majandusliku poolega ja teab, et need läksid vallale maksma 30 000 krooni. Sisulise poolega ehk sellega, millised plaadid välja näevad, tegeles muinsuskaitsekomisjon ning tema selle tööst osa ei võtnud.
“Ilmselt on tegemist mingi kommunikatsioonihäirega, kuid plaadil on kirjas aastaarvud, mis ometi näitavad, et tegemist oli just Vabadussõjaga,? on Laul seda meelt, et teksti pole enam mõtet ümber teha.
Sille Raidvere kinnitusel andsid kõik komisjoni liikmed oma nõusoleku toetada Juhan Reimanni algatust Vabadussõja mälestus jäädvustada ja meeste nimed kivisse raiuda.
“Me seisime Juhani idee eest,? kaitseb Raidvere muinsuskaitsekomisjoni. “Mina isiklikult ei sekkunud komisjonis põhimõtteliselt teksti koostamisse, kuna pean oluliseks, et selle sõnastab eeskätt ikka idee autor ning tema mõte peaks jõudma ka kivile. Pean tunnistama, et mind see tekst siiani ei sega ja ka kahe variandi mõte pole minu jaoks nii erinev, et häirekella lüüa.?
Juhan Reimanni väitel on aga plaadile sattunud suvalise isiku koostatud tekst ja töö tuleb kindlasti ümber teha. Reimann on veendunud, et teksti on muudetud meelega, sest osa ajaloolasi ei soovi enam kasutada mõistet Vabadussõda. Valla muinsuskaitsekomisjoni esimehe sõnul on ära kasutatud tema haiglas viibimise aega, et muuta teksti ja veeretada vastutus tema juhatatud komisjoni kaela.
Nõuandjaks oleks sobinud emakeeleõpetaja
Pastor Kubjas nägi enda sõnul plaadi kavandit paberkandjal umbes paar kuud tagasi. “Ma süvenesin rohkem nimedesse, põhitekstile nii väga ei mõelnud. Pealegi oli see kavand juba ka mitmest komisjonist läbi käinud,? rääkis Kubjas.
Vaadates nüüd keskmist plaati kiriku seinal, nõustus hingekarjane siinkirjutaja väitega, et ajal, mil Vabadussõja mälestussambaid omal ajal püstitati, sõnaühendit “langenud kangelane? ei kasutatud. “See on tulnud meie keelde hiljem nõukogudeaegse mugandusena,? möönis Raino Kubjas.
Selle väitega on nõus ka keeleteadlane Mati Hint, kes kinnitas, et kuigi sõna kangelane kasutati eesti keeles ka enne Teist maailmasõda, kasutati sagedamini sõna sangar. Hint tõi näitena ka sõdurilaulud, kus on küll juttu sõjasangaritest, aga mitte kunagi kangelastest.
“Eestlastele on omane tagasihoidlikkus, näiteks Vabadussõja ajaloo raamatutes on tekst kaine ja asjalik, ei räägita ei sangarlikkusest ega kangelaslikkusest, vaid vaprusest, ja sedagi harva,” ütles keeleteadlane.
Mati Hindi hinnangul on sõnaühendiga “langenud kangelane? küll keeleliselt kõik korras, kuid seda väljendit varjutab emotsionaalne alatoon, mis tuletab meelde sõna kangelane ülekasutamist nõukogude okupatsiooni ajal, mil meil oli töökangelasi ja muid kangelasi.
Sõna ise pole aga sobimatu ja paarikümne aasta pärast ei kutsu see sõnaühend enam inimestes esile midagi negatiivset ega võõrastavat.
“Kui need plaadid kirikuseinal on muidu ilusad, siis las need sõnad olla, midagi pole halvasti. Kuid see juhtum võiks küll olla õppetund kõigile, et vastutusrikkad tekstid tuleks enne kivisse raiumist ka keeleliselt üle vaadata,? ütles Hint. Keelemehe hinnangul sobinuks nõuandjaks näiteks kohalik emakeeleõpetaja.
Tahvlid avatakse suvel
Riigikogu riigikaitsekomisjoni liikme Trivimi Velliste kinnitusel on “langenud sõdur” väga vana eestikeelne sõnapaar ja samas tähenduses kasutusel paljudes teistes keeltes, s.h inglise fallen soldier, soome kaatunut sotilas, samuti saksa ja muidugi ka vene keeles. Küll aga on Velliste sõnul olnud probleeme sellega, et eesti keeles on vahel kirjutatud langenud asemel hukkunud.
“Neid kahte mõistet ei tohi segi ajada, aga vahel kiputakse seda tegema, öeldes “lahingus hukkunud?,? ütles Velliste.
Juhan Reimann on nõus sõna kangelane ära jätma, ent sõnast Vabadussõda ta muinsuskaitsekomisjoni esimehena ja Laiuse kihelkonna kodu-uurijana ei loobu. “Mälestusplaadil peab kindlasti olema tekst: “Eesti Vabadussõjas langenutele”. Samuti peab olema ära mainitud Laiuse kihelkond, sest need pole ju ainult valla, vaid just nimelt kihelkonna langenute nimed,” teab Juhan Reimann.
Õnneks on mälestustahvlite pidulik avamine ja õnnistamine planeeritud alles Võidupüha kanti ja kui tegu oli tõesti vaid kommunikatsioonihäirega, jõuab vea parandada.
Trivimi Velliste,
Eesti Muinsuskatse Seltsi esimees aastatel 1987?1991:
Jah, muidugi on sisuline vahe, kas jutt on just nimelt Vabadussõjas langenutest või laiemalt vabaduse eest võidelnutest. See peab sisuliselt selge olema, kellele tahvel pannakse. Kui mälestatakse Vabadussõjas langenuid, siis tuleb nii ka kirjutada. “Vabaduse eest? pole ju sisuliselt vale, aga on liiga üldine. Seda saaks õigustada ainult ruumipuudusega, ent vaevalt see kirja kujundamisel probleemiks sai olla. Niisiis on võib-olla tegemist pealiskaudsusega.
Mis puutub sangaritesse ja kangelastesse, siis neid sõnu pole siin üldse vaja. Seda enam, et iga langenu ei pruugigi olla sangar, kui ta sõjalised teened pole just suured. Sangareid tõsteti tavaliselt eraldi esile.
JAANIKA KRESSA
