Piret Päär on jutuvestja, koolitaja ja näitleja, kes meelitab just täiskasvanuid, aga ka lapsi lugusid märkama, kuulama ja jutustama. Ta on ise lugusid jutustanud kolmkümmend aastat ja peaaegu sama kaua jutukooli juhatanud. Tema südameasjaks on eesti rahvajutud ja ka teiste rahvaste lood, mis on jäänud unustusse. Sellel aastal korraldas ta eesti rahvajutu aasta, mille ajal toimus palju jutuõhtuid ja töötubasid üle kogu Eesti. Ühe põneva, aasta läbi vältava väljakutse nimeks sai 11 x 11. Piret Päär rääkis Vooremaale, kust algas huvi lugude vastu ja kuidas ta jõule tähistab.
Millal sai alguse Sinu huvi lugude vastu? Kas juba lapsepõlvest?
Me kõik tuleme lapsepõlvest. Minu lapsepõlv oli väheste majanduslike võimalustega, kuid seda rohkem ruumi jäi vaimule. Isa oli pillimees, ema laulu- ja jutuinimene, üks vend jutustas ümber raamatuid ja teine muinasjutte. Ka kodukülarahva hulgas oli kogukonnas hinnatuid pajatajaid. Kuulasin kõike ahnelt.
Nägin jutustamist, kus kogu „publik“ teab, mis loos juhtuma hakkab, aga nad ootavad seda kulminatsiooni suure mõnuga, müksivad üksteist, et pane tähele, pane tähele, nüüd kohe ta ütlebki seda … Ja siis loo lõpus kostus see täiskasvanute mürisev naer, milles oli lapsena minu jaoks midagi väga turvalist. Sel hetkel teadsin, et kõik on hästi.
Ema jutustas palju töötegemise juures. Mida igavam ja aeganõudvam töö, seda rohkem oli seal aega ka lugude jaoks. Peenarde rohimine, kartulite idutamine või sorteerimine, villapesu. Karja nurusin end kaasa, mõne aja pärast hakkas igav, tahtsin koju. Ema siis alati ütles: „Jah, varsti läheme. Tahad ma räägin sulle, mis vanaisaga ükskord juhtus?“ Siis tulid lood ja laulud. Ja aeg läks nagu oleks kits sabaga löönud.
Millised on mäletamised lapsepõlvest ja jõuludest?
Kogu see pime ja pikk sügis-talveaeg oli mäletamist väärt. Ema kudus ahjutruubi ääres ja mina tema kõrval. Ja siis tema rääkis ja mina kuulasin. Mulle meeldis oma ema kuulata – kõik meeldis, see olukord ise, ema hääl, ka lood ise. Ma sõin neist jutuhetkedest kõik ära, mitte midagi ei jätnud järele, lutsutasin luud ka puhtaks ja krõbistasin ära! Seal oli mälestusi tema lapsepõlvest, sõja ajast ja kõigest, mida ta mäletamisväärseks pidas.
Jõule meie ajal ju kodus ei peetud, aga näärid olid küll. Kuigi kuusk toodi ikka toomapäeval tuppa. Näärid olid ikka seotud toiduga – seatapp, süldid, pasteedid, vorstid. See kõik pandi külmatuppa. Ma polnud üldse väga süldi ja vorstisööja, aga mulle meeldis minna sinna külmatuppa ja vaadata kõike seda toitu. See andis jälle selle hea tunde, et kõik on hästi. Me saame hakkama. See oli tegelikult ainult kord aastas, kus oli nii mitmekesine toidulaud. Muidu oli sellel ikka kõik palju lihtsam kui praegusel ajal.
Näärikingitustega oli väga lihtne: sain alati kolm kommikotti – kolhoosi ametiühing tegi ühe, koolilt sain teise ja emalt ka veel ühe. Siis need kommid valati ühele klaasist rohelisele taldrikule ja olidki näärid käes. Mõnikord oli mõnes pakis ka mandariin. See oli selline imeasi ja seda ei söödudki ära, seda nuusutati aeg-ajalt ja ta oli nii ilus seal kommide peal. Ma arvan, et nad kuivasid alati kivikõvaks, sest me ei raatsinud seda ilu kunagi ära süüa.
Oled kogenud jõuluimet?
Jah, imet olen kogenud. See on väga ilus lugu, aga seda saab ainult jutustada.
Kuidas sai Sinust jutuvestja?
Pärast üht päris keerulist aega elus läksin tagasi ema juurde koju elama. Üheks aastaks. Tol ajal polnud kombeks vabu aastaid võtta, nagu tänapäeval, et lõpetad kooli või isegi ei lõpeta, aga võtad vaba aja elu üle järelemõtlemiseks.
Aga mina sain endale seda lubada, sest piimaraha, mis ühe lehma pidamise eest saime, aitas täiesti hakkama saada. Osta polnud vaja midagi, toitu kasvatasime ise. Terve suvi rasket tööd, aga kui see mihklipäevaks ära lõppes, siis oktoobrist kuni märtsini oli vaba aeg. Kuulasin jälle ema lugusid ja lugesin palju, sealhulgas ka muinasjutte.
Ja siis ühel õhtul leidsin loo, mida vend oli mulle väiksena jutustanud ja mis mulle suurt elamust oli pakkunud. Nüüd taas selle looga kohtudes, leidsin peegelduse oma elule ja nägin, mismoodi nüüd võiks edasi minna.
See lugu muutis mu elu ja kui mind mõne kuu pärast kutsuti täiskasvanute koolitusi tegema, oli mul selge, millest tahan rääkida. Hakkasin jutustama lugusid ja just täiskasvanutele. Hiljem ka lastele. Nii nagu mind on aidanud rasketel aegadel just lood, usun, et ka mõni minu jutustatud lugu võib kedagi teist elus aidata. Nüüd siis juba kolmkümmend aastat jutustan, lisaks siis veel ka teen koolitusi, töötubasid ja muudki.
Kas näitlejaks olemine aitab kaasa lugude vestmisele?
Kindlasti olen julgem ja avatum. Aga teatrikool, see pole ju vaid näitlejaharidus, see on ka inimeseõpetus. Tänu teatrikogemusele olen mõistnud lugude jutustamise sügavamat olemust. Tähtis pole suurepärane rollisooritus, vaid see, kes sa inimesena oled.
Eesti rahvajuttude aasta? Kas see tuli sellest, et meie elus oleks vaja rohkem rahvajuttudele tähelepanu pöörata?
Kõik algas vestlusest ühe ajakirjanikuga eelmise aasta juulis. Vestluspartner väitis, et vanade rahvajuttude ja ka lugude jutustamise aeg on ümber saanud. See pani mind algul mõtlema ja siis tegutsema. Otsustasin inimestelt küsida, et kas tõesti need vanad rahvajutud enam ei kõneta meid tänapäeval. Aastatuhandeid on nad vastu pidanud, aga äkki tõesti on nad kaugeks jäänud, ei puuduta inimest enam. Nii see kõik algas. Ma arvasin, et kui 30–50 inimest mu üleskutsele vastab, siis on hea. Aga, et huvi oli nii suur, seda poleks osanud arvatagi.
Paar päeva tagasi küsis üks ajakirjanik, et mis ma nüüd teada sain ja mille poolest nüüd rikkam olen. Tahtsin hakata pikalt pajatama, kuidas sellest kogemusest ja lugejate tagasisidest on sündinud juba palju uusi mõtteid ja ideid, mida oleks kõik vaja teha, et meie oma rahvajutud kestaks. Korraga mõistsin, et see pole üldse tähtis, mis mina teada sain, tähtis on, et inimesed õppisid selle aasta jooksul meie oma pärimust tundma.
Lugemise väljakutse 11 x 11 oli küll täiskasvanutele mõeldud, aga ikkagi jutustati lugusid lastele – õpetajad, raamatukogurahvas, lapsevanemad jt. Usun, et mõnigi laps, aga miks mitte ka täiskasvanu, mäletab seda aastat just muinasjutuaastana! Tasub ju elust võtta vaid parim ja ilust see kõige ilusam.
Mida võiksid inimesed elus tähele panna ja tähtsaks pidada?
Inimeseks olemist.
Mõned lood, millest lugejad võiksid õppida imesid märkama ja eluväärtusi hindama.
On üks lugu, mis minu jaoks on just jõulude ajal väga oluline ja juba aastaid.
See on üks mälestus.
See lugu räägib jõulupuust 1895. aastal. Jutustaja räägib:
„Olin 4–5-aastane, mäletan selgesti, kui toodi meile tuppa esimene jõulukuusk. Väike kuusekene riputati nööriga lakke, kambrikene oli nõnda väike, mujal ruumi ei olnud. Kuuse külge seoti niidiga kandilisi suhkrutükikesi. Üks poolik küünal otsiti kapist, lõigati veel pooleks ja seoti okstele. See oligi kõik. Isa käskis küll ema, too üks väike vorstirõngas ka kuuse otsa, aga ema ei toonud. Kuuseke oli mu meelest kui ime, maailmatu ilus ja uudne. Ta oli mu sängi lähedal, kui öösi ärkasin, siis silitasin neid rohelisi oksakesi sängist käega ja vaatasin hirmuga, et kas on ikka alles siin. Seda kuuse vaigust lõhna, just selle esimese jõulukuuse lõhna tunnen veel praegugi, see ei lähegi meelest.“
ULVI TAMM
