„Räägi tasa minuga, siis mu kuulmine on ergem, räägi tasa minuga, tasa taibata on kergem…,“ on Betti Alveri ühe tuntuima luuletuse algus. Just rääkimine ja kuulamine on kuu kestnud eriolukorras saanud hoopis teise tähenduse. Ja palju olulisema kui enne.
Nii ei osanud aasta tagasi sündinud algatuse Jututajad eestvedajad arvata, et noorte ja eakate kokkuviimisest ning millestki nii tavalisest nagu telefonivestlus, võib sündida midagi väga olulist.
Kohtumised kolisid telefoni
„See on ka meie endi jaoks uskumatu. Kandideerisime umbes aasta tagasi Nula (nutikate ideede labor – toim) programmi, mida rahastab Kodanikuühiskonna Sihtkapital ja Heateo Sihtasutus. Meil õnnestus konkurss läbida ja esialgu oli idee viia kokku eakad ja noored. Algatus, mis mujal maailmas juba toimis, aga Eestis mitte,“ rääkis idee maaletooja ja üks Jututajate eestvedaja Mari-Liis Sööt.
Kui muidu võisid eakad ja noored käia kohvikus, loomaaias, istuda pargipingil või mere ääres, siis nüüd on kõik kohtumised kahanenud telefonivestlusteks. „Me ei plaaninud esialgu telefoni teel tegutsemist, see tuli eriolukorra ajal. Kohtumised jätsime ära kohe, kui eriolukord välja kuulutati,“ nentis Sööt.
Enne eriolukorda korraldati grupikohtumisi kahes hooldekodus, millele lisandusid kohtumised paaris päevakeskuses.
Enamasti on aktiivsemad naised, kuid ka mehi oodatakse jututama. „Hooldekodudes on samuti peamised osavõtjad naised, aga on olnud ka üksikuid mehi. Samal ajal on paradoksaalne see, et Viimsi valla uuringust selgus, et eakad mehed tunnevad samuti puudust suhtlemisest. Naised on tihti aktiivsemad ja võtavad ise ühendust, mehed jäävad tagaplaanile,“ julgustas Sööt ka mehi algatusest osa võtma.
Põhiliselt vestlevad eakatega teismelised. „Me ei seadnud esialgu eesmärgiks eri põlvkondade kokkuviimist. Esmane eesmärk oli vähendada emotsionaalset isoleeritust, et vanainimene ei jääks nelja seina vahele. Põlvkondade liitmise eesmärk tekkis üsna pea juurde. Peamine sihtrühm on noored, kes muidu naljalt 80-aastastega ei suhtleks,“ nentis Sööt.
Samas tõi algatuse eestvedaja välja, et meie kultuuri iseloomustab aupaklikkus ja eelarvamuslik suhtumine, kuigi viimast võiks olla vähem. „Meie jututajate hulgas on ka 30-aastaseid inimesi. On eakaid, kes soovivad vestelda noortega, kellel on elukogemus ja maailmavaade, et arutada näiteks päevapoliitilistel teemadel,“ tõi ta välja.
Valdavalt võtavad algatusest osa noored vanuses 16–18, leidub aga ka üle 20-aastaseid ning mõni jututaja käib neljandat aastakümmet. „Alaealiste puhul annavad nõusoleku vanemad,“ selgitas Sööt.
Noored läbivad enne vestluse
Enne telefonitoru haaramist vesteldakse noortega veebi teel. „Uurime, mis tüüpi inimene ta on, miks ta seda teha tahab ja milline on varasem kokkupuude eakatega. Siis tutvustame oma põhimõtteid,“ loetles algatuse eestvedaja.
Enamasti on noored avaldanud soovi jututada just seepärast, et saada elukogemust ja midagi õppida. „On öeldud ka, et tahetakse kasvatada austust eakate vastu, mida nende põlvkonnal võib-olla napib. On välja toodud, et oma vanaema või vanaisaga ei saa hinnanguvabalt suhelda, võõra inimesega on teinekord lihtsam ja kompleksivabam rääkida,“ ütles Sööt. Ühendust on võtnud ka need noored, kellel enam vanavanemaid ei ole, kuid kes just jututamise kaudu saavad igatsust veidigi leevendada.
Üks teema, millel kohtumistel ega telefonivestlustel ei peatuta, on raha. Seda selleks, et vältida kelmusi. „Selle printsiibi panime kohe paika. Kaitseme sellega eakaid, et keegi ei hakkaks neilt midagi välja pressima või et ka eakas ei hakkaks vestluses rahaasju lahkama. Sealt läheb eetikapiir, millest üle ei minda.“
Teemasid, millel peatuda, on igasuguseid. „Räägitakse võõrkeeltest, õues käimisest ja ajakirjandusest. Eakad on olukorra suhtes pigem positiivsed, sest elus ollakse juba kõike näinud, kui vaid õudseid artikleid ja uudiseid poleks, mis on nii kaldu. Vesteldakse ühistest huvialadest. Kuna eakate sekka on sattunud ka mitu endist õpetajat, siis räägitakse kooliteemadel,“ loetles Sööt.
Kurbi lugusid pigem ei räägita
Omajagu meenutatakse armsaid lugusid. „Üks eakate kodus elav paar rääkis oma kohtumise loo. Nimelt kohtusid nad surnuaial, kui käidi endiste kaaslaste haual. Pigem ei räägita kurbi lugusid, meenutused on üldiselt helged,“ tõi Sööt välja.
On arvatud, et lood, mida ehk pereringis võib-olla ei räägita või ei osata neid nii märgata, võiksid raamatukaante vahele jõuda. „Tahame ka ise selles suunas liikuda. Kutsume inimesi üles lugusid talletama, sest see on osa meie identiteedist. Eriti külad, organisatsioonid, kus on oma lugu, mis meid seob. Oleme selle algatusega veel algusjärgus,“ nentis Sööt. Ent see ei tähenda, et jututamise käigus koorunud meenutused ja mälestused igavikku peaksid kaduma.
„Oleme ühe eakate koduga arutanud, et koguda inimeste lugusid, kas siis armastus- ja reisilugusid, ning neid avaldada. See, mida me lähedastega räägime, on pigem praktiline, aga need ägedad lood ei talletu hästi.“
Jõgevamaal on jututajad oodatud
Jõgevamaal praegu jututajaid veel ei leidu. „Keskendusime siiani peamiselt Tallinnale ja Harjumaale, aga eriolukord on andnud võimaluse jõuda üle Eesti. Nüüd on meil näiteks jututajaid Saaremaalt ja Tartumaalt.
Jõgevamaal on teretulnud endast märku andma kõik eakad ja noored, kes tahaksid telefoni teel jututada. Meie mõte on viia kokku sama valla või maakonna inimesed. Kuid see pole kindlasti piirang, proovida võib ka teistpidi. Inimene, kes on natuke pelglik, võib proovida paar korda, usun, et see on seda väärt,“ julgustas Sööt. Liiatigi, et omavaheline suhtlus, mida kipub praegu vähem olema, on hinnaline ning väärt kindlasti ootamist. Ja kui eriolukord lõpeb ning piirangud kaovad, ei takista enam miski päriselt kohtuda ja pargipingil vestelda.
Seega tuleb endast lihtsalt märku anda. Eakatest võivad teada anda ka lähedased, kohalik omavalitsus või hooldekodu.
„On lähedasi, kes ise elavad välismaal ja soovivad, et nende eakatele helistatakse või kokku saadakse. Omavalitsused soovitavad ka neid eakaid, kellel enam lähedasi pole, mõned elavad hooldekodus ning neid ei külastata. Meie noored on seda teinud,“ sõnas Sööt.
Eriolukorra tingimustes on telefonis jututamine tasuta. Muidu on teenus tasuline ja selle eest tasub kas eakas ise, omavalitsus või sponsor. „Siiani pole ükski jututamine raha taha jäänud. On neid, kellel pole võimalust tasuda, sellisel juhul oleme annetuste toel selle korvanud. Alati tasub ühendust võtta ja uurida,“ julgustas Sööt. Kuni eriolukord kestab, võib aga jututada täiesti tasuta ja niipalju, kui tahtmist on.
KUIDAS SAADA JUTUTAJAKS?
Noored võivad kirjutada aadressil jututaja@jututaja.ee või otsida Jututajat Facebookist. Kes kirjutada ei soovi, võib helistada 5683 0646. Lisa saab uurida lehelt jututaja.ee.
HELISTA EAKALE LÄHEDASELE
Portaalid Jututaja ja Peaasi kutsuvad eriolukorra ajal üles helistama eakatele lähedastele. Suhtlemine on võti. Mõnusad ja tähendusrikkad vestlused annavad inimesele turvatunde – tunde, et ta on kellelegi vajalik. Praegu on see eriliselt vajalik, eluvajalik. Helista, tunne huvi, kuula, mõtle kaasa. Oma helistamisloost saab jagada pilte ning kogemusi sotsiaalmeedias, kasutades teemaviiteid #helistaeakale #räägieakaga.
KERTTU-KADI VANAMB
