?Need on bofferrelvad, millega rollimängus võidelda võib,? ütleb Mati Nuut rollimänguklubist Kalevite Kange Rahvas. ?Kui tahate päris mõõkadega viikingivõitlust näha, minge kähku lõkkeplatsile.?
Lõkkeplatsil käib tõepoolest võitlus, mida jälgib arvukas rahvasumm. Kohtunikuks näib olevat Vanakaru alias Meelis Säre, üks Eesti rollimänguilma vaieldamatuid autoriteete.
?Palju juba on?? küsib üks, tundub, et mitte ainult vastase, vaid ka väsimusega võitlevatest raudrüümeestest.
?Ärge pärige, võidelge parem! Ma pole veel ühtegi korralikku lööki näinud!? kõlab Vanakaru karm vastus. Mispeale keegi rahva hulgast lõbusalt hüüab:
?Te minge õige kohe kahekesi ja näidake Vanakarule, missugune üks õige löök peab olema!?
Järgmise matsu tagajärjel paiskuvad nii lööja kui vastane platsile siruli.
?Tehke musi ja leppige ära!? järgneb ääremärkus rahva seast.
Kui võitlus läbi, pärib keegi aru, kes siis lõpuks võitis.
?Sport,? vastab Vanakaru lühidalt.
Tulevane Tuuslar
Enne jüriöö sündmustest inspireeritud rollimängu algust siirduvad Väe, Kaku ja Ruunaraipe küla elanikud oma küladesse, Toonela haldjad Toonelasse ehk lõkke äärde ja rüütlid linnusesse.
Meie võtame ette pikema jalutuskäigu ning jõuame liivakarjääri ehk Väe külla, kus kuulu järgi peaks hakatama nõidkarjust valima. Enne seda saabub aga sinna Taani kuninga saadik, kes teeb külarahvale ettepaneku astuda liitu saksa päritolu vasallide vastu. Saadiku karvamütsi alt paistab kangesti tuttav nägu. On see tõesti kunagine kuningriiklasest parlamendiliige Kalle Kulbok?
?On küll,? kinnitab vanim külaelanik, mõnus habemega taat. Kes on minuga täitsa ühte meelt, et Kassinurme mäed on rollimänguks natuke sobivam paik kui Riigikogu saal. Habemega taat ise on Elva Gümnaasiumi keemiaõpetaja Ülo Haljasorg, kes sai rollimängupisiku paar aastat tagasi külge oma kolleegilt ja väimehelt Andres Rattasepalt.
?Esimeses mängus ?amaani mängides sain hästi ära kasutada oma keemiateadmisi: tegin välku ja pauku ning panin vulkaani pulbitsema,? ütleb Ülo Haljasorg.
Pärast seda oli ta muidugi rollimänguseltskonnas tehtud mees. Ent sellest hoopis olulisem on võimalus õpilased mängu kaasa võtta ja nendega seal hoopis tihedam kontakt saada.
?Habe on mul praegu nii pikk sellepärast, et järgmises, maikuus toimuvas mängus pean Soome Tuuslarit kehastama,? ütleb rollimängijast pedagoog. ?Pärast seda pügan teise vähe lühemaks.?
Väe küla vanem on vahepeal lahkunud Kaku külla, kus ta ühe sealse neiuga paari peab heitma ja meiegi otsustame pulma tõtata. Paraku lähevad meil suunad sassi ja me satume hoopis Ruunaraipele, kus toimub pealiku matus. Pealik lamab metsa all maas, külarahvas seisab hardas vaikuses ümber ja valges rüüs ?amaan taob trummi.
?amaanineiu on nii kohutavalt ilus ja tema trummimäng nii sugestiivne, et tahes-tahtmata jääd tema lummusesse. Ning kui ta veel laulma hakkab, siis tekib tunne, et tahaks kunagi isegi sellise laulu saatel maetud saada. Ainult sellest, milleks surnud pealikule prille vaja on, ei saa ma kopka eestki aru. Kui rahvas pealiku kuuseokstega katnud, talle Toonelasse ande kaasa andnud ja häid sõnu järele öelnud on, lahkutakse. Mispeale mul hakkab liikumatult metsa all lebavast pealikust päris kahju: surnud pole üldse lihtne ega lõbus olla!
Valküüri ilu
Elu ja surma üle mõtisklemist jätkame siis, kui pärast lühiajalist linnuserahva (enamik rüütleid räägib huvitaval kombel tegelikkuses mitte saksa, vaid vene keelt!) tegevuse jälgimist Toonelasse jõuame.
?Tapa või oma käega kedagi ära,? kurdab Toonela haldja kohuseid täitev Vanakaru: lahingud pole nimelt veel alanud ja seetõttu pole ka surnuid, keda valvata.
?Eriti tahaks siia saada mõnd ilusat valküüri, kes laulaks ja pilli mängiks,? ütleb Vanakaru ja uurib igaks juhuks, ega leheneegrid talle mõneks ajaks seltsiks ei tahaks jääda. Vastan, et ma ei ole valküüriks hakkamiseks arvatavasti piisavalt ilus.
?Vaat selle valküüride iluga ongi selline häda, et sellest on juttu ainult ?Nibelungide laulus? ja “Vanemas Eddas”, aga sealgi on mainitud ainult, et nad olid ilusad,? vastab Vanakaru.
Nihverdame ennast siiski minekule, jättes ihult või hingelt noored Kassinurme mägedesse võitlust ja mängu lustima.
Pärast loen rollimängijate foorumist, et 240 osalejaga jüriöölarp (larp on lühend ingliskeelsest väljendist live action role play) oli Eesti senise rollimänguajaloo suurim. Ja veel ? enne mängu panid rollimängijad Kassinurme mägedes toime kõva talgupäeva.
RIINA MÄGI
