Teist kevadet järjest korraldati Tabiveres laste foklooripäev, kus gümnaasiumi nooremate klasside õpilased ja lasteaia vanemate rühmade poisid-tüdrukud rahvalaulu ja -tantsu, vanade kommete ja mängudega tuttavamaks saavad. Kokku saadi möödunud nädala neljapäeval Tabivere rahvamajas.
Eestvedajaks oli nendel ettevõtmistel nii mullu kui seekord Liidi Vaino ja tema juhendatav lastekapell, häid ideid aitasid teoks teha õpetajad lasteaiast ja koolist ning nii kooli kui valla raamatukogu töötajad.
Et aprill kui jürikuu on looduse ärkamise ja uue eluringi alguse aeg, alustati regilauluga, milles kiideti-tänati päikest ja loodust.
Mida on tähendanud ja tähendab looduse tärkamine eestlastele kui maarahvale, milleks on vajalik oskus ilma ennustada, taevatähti tunda ja rahvakalendrit jälgida, rääkis raamatukogu juhataja Anne ja tuletas ka meelde, et tänavune folklooripäev peetakse just linnuristipäeval. 17. aprill on rahvatarkuse järgi päev, mil kõik talveks lõuna poole lennanud rändlinnud meile tagasi on jõudnud.
Aprillis pääsesid lapsed ja loomad välja
August Alle “Eesti pastoraali” kaudu juhatas õpetaja Eve kuulajad karjalaskepäeva ja karjas käimise teemani.
Karjaskäimine oli vanasti ikka laste amet ja et pikad päevad nii igavad poleks, mõeldi karja valvates välja kõiksugu ajaviitemänge. Nii lihtsam jõukatsumine, mõistatuste äraarvamine kui laulumängud pakkusid huvi ka tänastele karjalapseealistele.
Päevaks oli eriti põhjalikult valmistunud lasteaiapere, kes õpetajate Aune, Kristi ja Sirje toel terve hulga laulumänge ja mõistatuselaule ette kandsid.
Muusika, ühiste ringtantsude ja juttude toel saadi teada künnipäeva kommetest, künnimehe kui raske töö tegija eest hoolitsemisest ja sellestki, milline võim ja vägi on veel ning miks sellega kevadel nii karjast, künnimeest kui sõnnikuvedajaid kasteti.
Vallamuuseumist laenatud hoburakmeid ja tarbeesemeid näidates jutustas Liidi, mis otstarve neil kõigil vanasti oli ja miks mõnda asja just sellest või teisest materjalist valmistati. Nii saadi näiteks teada, et toidumärss põllule või karja kaasa võetava tarbeks tehti kaselaastudest või -tohust, sest kasepuidul on omadus toitu jahedana hoida. Ja tänapäeva termose omadusi on ka õlgedel, mille sisse palaval päeval silgukarbike või võinapake peideti.
Mõistatus on hea testija
Kui viie-kuni kaheteistaastased regilaule laulavad või õhinal võistlusmängudes kaasa löövad, eriti kui neil midagi rahvuslikumat-lihtsakoelisemat seljas, ei teegi vahet, on nad nüüd karjalapsed möödunud sajandi algusest või arvuti ja mobiiltelefoni tarvitajad 21. sajandist. Kui aga Maila kooliraamatukogust mõistatusi esitas, mis just tuntute hulgast polnud, oli kohe selge, millisest ajastust on pärit mõistatajad.
Näiteks kui oli juttu hobusest, keda on “… rohkem näha võistlusrajal” ja kes “proovib jõudu, võidu ajab”, pakuti vastuseks küll taksot, küll ralliautot!
Tule puhul, keda kõik “armastavad, tarvitavad ja kardavad”, jäi ühel pisipõnnil kõrva vaid viimane sõna ja ta hüüdis “See on pätt!”
Kurb natuke, kuid selline on elu. Hiljem kohvilaua taga mõtteid vahetades jõudsid suured inimesed järeldusele, et kui meie toidukaubanduse nõudedki järjest enam “eurostuvad”, tuleb lastele varsti lisaks võikarbi ja lihanapa tutvustamisele pajatada sellestki, mis toiduaine on tegelikult või ja millest seda tehakse…
Õnneks võime eurostumisest-linnastumisest mitte välja teha ikka ja jälle oma vanu laule lauldes ja lihtsakoelisi tantse tantsides.
“Miks on vanad laulud ja tantsud nii lihtsad?” küsis lasteaiajuhataja Aune ja vastas ise: “Selleks, et kõik saaksid kaasa teha. Piisab viisijupi ettelaulmisest või ühest eestantsijast, keda kõik jäljendavad. Nii saadi koos meelt lahutada.”
Meie esivanemad olid targad ilmamärke tundma, taimedest abi saama. Nad teadsid sedagi, et koos tegutsedes sünnib ja kasvab hea energia. Kui folklooripäev möödunud neljapäeval ühise Sabatantsuga lõppes, särasid silmad ja õhetasid põsed nii suurtel kui väikestel.
KAIE NÕLVAK
