Sarjas „Eesti mõisad” Kuremaa lossis toimunud barokkmuusika kontserdi vaheajal tutvustas ajaloolane ja kunstiteadlane Jüri Kuuskemaa seda ajaloolist ehitist. Usutluses Vooremaale soovitas Kuuskemaa õppida barokiajastust väärikust. Ta kiitis ka mõisakoole, kus õpilased õpivad paremini tundma ja austama ajalugu ja erinevaid põlvkondi ning arvas, et mõisakultuuri hoidmine ja edendamine aitab vältida ka liigset linnastumist.
Kuidas iseloomustate barokiajastu inimest?
„Barokiajastu inimene oli üldiselt sirge selja, tugeva eneseväärikusega ja kirglik. Ma arvan, et kui võtame tollased ühiskonnakihid – olgu selleks siis aadlik või kodanikkond, on meil barokiajastust palju väärikust õppida. Sõimu, labasust ja halamist, mida kuuleme ka Eesti poliitikas, on piinlik jälgida.”
Kas barokiajastu inimene õppis väärikust või sai selle emapiimaga kaasa?
„Brokiajastu ühiskonda võib võrrelda redeliga, mille alumistel pulkadel olid talupojad, käsitöölised, samuti kerjused ja prostituudid. Omad käitumisreeglid ja väärikus olid aga igal kogukonnal. Väärikas mõisnik suhtles talupoegadega inimlikult, lähtudes piltlikult öeldes asjaolust, et vastukarva ei tohi silitada, muidu ta hammustab. Ka talupoeg ei kaapinud mõisahärral liialt kintse, vaid hoidis distantsi.
Linnades olid käsitöölistel omad käitumiseeskirjad, milles olid kindlaks määratud kõik üksikasjad, kuni selleni, palju tuli trahvi maksta, kui kellelegi solvava sõna ütlesid või kaklema kippusid.”
Olete ringi vaadanud paljudes Eestimaa mõisates. Mis pakub rõõmu, mis teeb muret?
„Võtame näiteks Corelli Music korraldatud kontsertsarja „Eesti mõisad” kava tagumise kaane. Sellel on ära toodud kõik mõisad, kus on aastatel 1999–2018 toimunud sarja „Eesti mõisad” kontserdid. Me alustasime ennekõike mõisakoolidest. Mõisakoolide korrashoidmist on toetatud välismaa programmidest saadud rahadega. Olen ka tähele pannud, et mõisakoolides saavad lapsed mõistlikuma kasvatuse kui linna suurkoolides, mis on nagu kasarmud. Kui üks mõisakool on korda tehtud, siis seal ei näegi poriseid jalajälgi. Lapsed hoiavad selliseid koolimaju ja nende ümbrust. Nad näevad ja tajuvad, et ka enne meid on olnud põlvkondi, tarkade ja huvitavate inimestega, kelle hulgas olnud andekaid arhitekte ja sisekujundajaid. See loobki põlvkonade järepidevuse tunde. Ja 21. sajandi koolilapsed soovivad ka teha midagi sellist, mis kakskümmend aastat hiljem ärataks vaimustust ja imestust.
Mõisakultuur väärib hoidmist, tutvustamist ja taastamist paikades, kus on toimunud selle allakäik. See hoiab ära ka selle, et Tallinn, mis hõlmab pool Eesti elanikkonnast, ei kasvaks veelgi suuremaks. Arvan, et Eestis toimus mõisate riigistamine liiga radikaalselt. Soomes võeti ära pool mõisamaadest, mõisa südamed jäeti aga omanikele alles. Nii on Soomes praegugi rüütelkond, mis kannab endas edasi aadli väärikuse traditsioone.
Eestlased on aadlikke üldiselt vihanud, sest meie esivanemad said mõisatallis ka peksa. Aadlike põhimõtetest võiks aga meeles pidada, et rikkus ei seisne mitte selles, palju sul on sissetulekuid, vaid asjaolus, kui palju sa annad välja oma kogukonnale, mis näitab, et sa hoolitsed tema eest. Kui karjatüdrukud jäid haigeks, tõid mõisaprouad neile sageli linnast rohtu. Rüütlite arusaamade põhjal ei tulnud mitte ainult sõdida vaenlasega, vaid kaitsta ka oma kogukondi.”
JAAN LUKAS
