Raplamaa keskkonnateenistuse metsanduse peaspetsialisti Jüri Ehrpaisi hinnangul oli Tartu vaim Luual olemas eelkõige nende õppejõudude näol, kes enamasti poliitilistel põhjustel Tartust Luuale saadetud olid. Neil olid oma sidemed ülikooliga ja ka EPAga ning nii said Luua õpilased osa akadeemilisest, vabamast mõttemaailmast.
Mis aastatel Luual õppisid?
1957 – 1961. Meie olime Tihemetsa Põllu- ja Metsamajanduse Tehnikumi Kuremaa filiaali metsamajanduse tehniku eriala teine lend statsionaaris.
Miks just Luua? Mis kallutas Sinu valiku selle kooli kasuks?
Eestis oli tehnikumide kõrgaeg – reaalainetes oli väga tugev kool Tallinna Polütehnikum, tugev oli ka põllumajandustehnikumide võrk. Naabermetsavahi poeg õppis juba Tihemetsas, tõsi küll, metsatööstust. Pikaaegse pinginaabri Arvo Tomsoniga otsustasime minna Luuale.
Milliseid erialasid Luual tol ajal sai õppida?
Luual sai siis õppida ainult metsamajanduse tehniku eriala. Paralleelselt olid aga ka üheaastane metsakool vanematele meestele, kes juba töötasid.
Kui palju oli Sinu kursusel õpilasi? Kust nad pärit olid? Kui paljud neist ka kooli lõpetasid?
Lõpetas 36 inimest, kui palju aga alustas, ei mäleta. Usun, et enamik ikka lõpetas, lahkujaid oli vähe. Osa poisse võeti muidugi armeesse, osa võis muuta ka eriala. Enamasti küll koolist lausa sõjaväkke ei võetud, aga igal reeglil olid ka erandid. Pärit olid mu kaasõpilased enamasti Kesk- ja Lõuna-Eestist, mujalt tulnuid oli vähem.
Millised õppeained olid Luual Sinu kooliajal tugevad?
Luual oli väga tugev õppejõudude kaader, sest kõik Tartusse põllumajandusakadeemiasse mittesobivad õpetajad saadeti ju Luuale. Ka üldainete õpetajad olid tugevad. Imetlen senini üldainete õpetajaid, kes pidid terve keskkooli matemaatika- või füüsikaprogrammi nii lühikese aja sisse suruma, et meil ikka üldine ettekujutus tekiks. Nad said oma ülesannetega hästi hakkama ja suutsid meile “oad” välja sõeluda, mille toel meil oli võimalik edasi minna.
Meie klassijuhatajad olid Linda Põder ja Heino Untera, õppealajuhataja oli tol ajal Alfred Kannel. Just nendel inimestel tuli tol ajal paljusid asju delikaatselt siluda. Nad olid ju kahe tule vahel, kuid said meiega hästi hakkama.
Tol ajal oli tugev ka õpilasomavalitsus. Meil õppisid ju veidi vanemad inimesed, kursusevanemateks olid Väino Suur ja Jaano Veersoo. Juba õpilasomavalitsuse tasemel lahendati väga palju asju ära. Esimestel aastatel oli nende meeste vastutusel ka näiteks suhkru müük.
Läksid Luualt kohe edasi õppima tolleaegsesse Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse. Millega Luua-poisid seal silma jäid?
Läksin kohe edasi õppima, kuid pool aastat saatsin sõpru sõjaväkke, siis läksin ise. 1964. aastal tulin EPAsse tagasi, 1969. aastal lõpetasin.
Palju meid Luualt EPAsse ei tulnud, proovisime seal mitte millegi poolest teistest erineda. Eks me metsanduse erialaainete poole pealt olime tugevamad, rohkem pusimist oli üldainetega, seetõttu ei saanudki väga eristuda. Kui ma 1964 uuesti õppima asusin, olin juba teistest veidi vanem.
Mida Luua kool Sulle andnud on? Mille kohta võid ka praegu kõhklemata öelda, et see on just Luualt?
Just need õppejõud, kes Tartusse põllumajandusakadeemiasse mingitel põhjustel eriti ei sobinud. Neil olid omad sidemed ülikooliga ja ka EPAga. Tartu vaim oli Luual olemas. Meid viidi nii ülikooli keemiahoonesse kui ka EPA mullateaduse asjade juurde ning Järvseljale õppe- ja katsemajandisse, aga ka ülikooli Vanemuise tänava õppehoone ringauditooriumi ja teatrissegi. Maailm hakkas siis lahti minema, raudne eesriie lasti ju paokile – juttu tuli geneetikast, looduskaitsest. Luual peeti ka huvitavaid vestlusõhtuid ning loenguid. Meiega kohtus Pent Nurmekund, Malev Margus oli käinud välisriikides ja rääkis teiste riikide metsandusest.
Alati on Luual tugevalt au sees olnud sportimine. Tol ajal käisid mööda maad ringi spordiühingu Jõud rändtreenerid. Nemad tegid mingil alal paar nädalat trenni ja selgitasid välja andekamaid poisse.
Jänedale sõitsime näiteks veebruaris suusavõistlustele nii, et kooli veoautole pandi puldan peale, suusatajad puldani alla, kursusevanem Veersoo rooli ja läkski sõiduks. Ju see ikka väga suur tahtmine oli.
Millised on Sinu sidemed Luuaga praegu?
Otsesidet ei ole, aga vahetevahel käin erialavõistlustel kohtunikuks. Luua õppejõud on käinud erametsaomanikele õppepäevi läbi viimas. Kui sinnakanti juhtun, sõidan alati ka kooli juurest läbi. Kooli juubelile tulen ka, kursuse kokkutulekutel olen samuti käinud.
Kas keegi Ehrpaiside suguvõsast on veel Luual õppinud?
Esimese katse tegi minu isa Rudolf, kui ta kuuekuulistele kursustele suunati. Seal oli väga tihe sõel ees, soovitav oli osavõtt Suurest Isamaasõjast. Kursustele ta ei saanud.
1967. aastal lõpetas Luua minu vend Toomas. Luual on õppinud nii Toomase pojad Tanel ja Taavi kui ka minu poeg Tõnu.
HELVE LAASIK
