<p style=”TEXT-ALIGN: left; MARGIN: 0cm 0cm 0pt” class=”MsoTitle” align=”justify”>
17. juulil toimunud Maarja-Magdaleena XV Kodukandipäeval tähistati Kassema külaplatsil ka Julius Mägiste 110. sünniaastapäeva. Sel puhul pidas ettekande emeriitprofessor Ott Kurs, kelle sõnavõtu teksti siinkohal lühendatult avaldame.
Keeleteadlase Julius Mägistega (1900-1978) pole ma kunagi isiklikult kokku puutunud. Mul pole olnud temaga ka kirjavahetust. Küll olen lugenud tema teoseid, viimati just Kesk-Skandinaavia metsasoomlaste kultuurist, keelest ja kohanimedest. Maa- ja rahvateadlasena püüaksin Mägiste elust ja tegevusest tuua välja neid seiku, mis seotud geograafiaga.
Alustati Eesti maastike, kihelkondade ja linnade uurimist
Ajal, mil Julius Mägiste õppis ülikoolis professor Lauri Kettuse (1885-1963) juhendamisel läänemeresoome keeleteadust, pani teine Soomest Tartusse kutsutud professor Johannes Gabriel Granö (1882–1956) aluse Eesti maastike, kihelkondade ja linnade uurimisele. Näidiskihelkonnaks valiti 1919. a välja Maarja-Magdaleena naaber Palamuse, mille kohta ilmus ka esimene kirjeldus. Siis võeti kasutusele ka mõisted voor ja Vooremaa. Siinkõneleja kodukohas Kodavere ja Torma kihelkonnas, mis samuti ajalooliselt Põhja-Tartumaale kuulusid, voori küll pole, kuid sinna tuli Kettunen pärast Skandinaavia metsasoomlaste juures käimist sügissuvel 1909 Eesti idamurret uurima. Sääritsa külas sai tema põhiliseks keelejuhiks Anna Kurs (1878–1955), keda rahvas Kaelu Annaks kutsus. Sääritsa külas leidis Kettunen peavarju mu ema kasuema Emilie Sauli vanemate juures.
Kassemalt Tartusse kooli
Tavaliselt avaldab lapsepõlves kuuldu ja kogetu sügavat mõju kogu edaspidise elu harjumustele ja tõekspidamistele. Nii võis see olla ka Mägistel. Maapoiss Julius Mägiste omandas koolihariduse maakonnalinnas Tartus.
Julius Mägiste koduküla Kassema Maarja-Magdaleena kihelkonnas kuulus Kudina valla koosseisu. Nii et Kudina mail tekkisid tal esimesed kokkupuuted maastiku ja inimestega. Tõsisest töössesuhtumisest ja oskusest suhelda maainimestega oli suuresti kasu tema hilisemas uurimistegevuses, eriti keeleandmete kogumisel kohalike elanike hulgast. Mägiste tegi seda noorpõlves Eesti Ingeris ehk Teises maailmasõjas hävitatud Narva taguses kultuuripiirkonnas ja Setumaal ning küpses eas veel Kesk-Skandinaavia soomemetsades, kuhu soome väljarändajad olid rajanud esimesed asulad juba 16. sajandil.
1923. aasta alguses, mil Mägiste valmistus ülikooli lõpetama, elas põhiline osa eesti rahvast veel maal. Kudina valla elanike arv oli siis 3136. Valla koosseisu kuulus 14 Küla: Särje, Ristimuru, Pataste, Uhmardu, Jõevälja, Vaidavere, Nava, Nolgu, Kaiavere, Kõrenduse, Kassema, Kaitsemõisa, Kulmuvere ja Virtsa. Tollase olustiku kohta võib lugeda 1925. a ilmunud koguteose “Eesti” esimeses köites „Tartumaa”, kus kirjeldatakse Maarja-Magdaleena kihelkonda (lk 256–280), selle asendit, arvandmeid, loodust ning inimesi ja nende tegevust. Kihelkonna kirjeldamisest võttis osa ka Kudina õpetaja H. Vadi.
Magistriks noore mehena
Selleks ajaks oli Julius Mägiste jõudnud sooritada keelealased välitööd Eesti Ingeris ning avaldada neist aastal 1922 esialgse ülevaate ajakirjas Eesti Keel. 1923. aastal lisandusid veel eesti- ja soomekeelsed kirjutised muudes väljaannetes. Uurimusega “Rosona (Eesti Ingeri) murde pääjooned” sai Mägiste 15. veebruaril 1923 magistrikraadi. Professor Tiit-Rein Viitso kümne aasta eest antud hinnangul sai Mägiste esimeseks ja tähtsaimaks Eesti Ingeri läänemeresoome murrete uurijaks. Puudutamata Mägiste muid uurimusi ja 1928. a kaitstud doktoriväitekirja, siirdun järgnevas Mägiste tööde ja kirjavahetuse juurde, mis mulle enam huvi on pakkunud.
Esmalt peatuksin lühidalt Mägiste ja Leo Tiigi (1910–1996) kirjavahetusel.
Leo Tiik oli mu õpetaja ja kolleeg, kes Eesti asustuse, kohanimede ja kultuuriloo uurimisel otsis mitme keerulisema küsimuse lahendamisel abi ka Mägistelt, kellega ta Rootsis käies oli ka kohtunud. Nii on Tiik 10. septembril 1966 kirjutanud Mägistele muuseas järgmist.
“On selge, et nii Põhja-Eesti kui ka Saaremaa murdesõnades võiks otseste taani laenude arv olla üsna suur ja pealegi tuleks kontrollida ka neid, mis seni on loetud rootsi või alam-saksa laenudeks. Ma taipan sellest asjast küll üsna pisut, kuid loodan, et Sinu asjatundlikul juhtimisel võiks niisugune töö anda päris häid tulemusi, kui leiaksid sealt vastava isiku.”
18. mail 1969 läkitatud kirjas tundis Tiik siirast rõõmu Mägiste järjekordse suursaavustuse üle.
“Mulle teeb tõsist rõõmu, et oled võtnud käsile etümoloogilise sõnaraamatu töö. Ma olen korduvalt ja juba pikalt otsinud meest, kes selle nii vajaliku ja huvitava asja käsile võtaks, kuid seni oli see asjata. Kahjuks käib see väga paljudele keeleteadlastele üle jõu ja mitte seetõttu, et ei tunneks piisavalt eesti keelt ja selle murdeid, vaid just võõrkeelte vähese tundmise tõttu.”
Mägiste 12-köiteline suurteos on hiljem trükis ilmunud. Eriti suurt abi sai Tiik Mägistelt keriduse probleemi lahendamisel (Tiigi sellekohane artikkel ilmus ajakirjas Keel ja Kirjandus 1972, lk 31–35). Oma kohanimede alastele uurimustele leidis Tiik olulist tuge Mägiste kolmeosalisest teosest “Värmlandsfinska ortnamn”.
Ise huvitusin juba lapsepõlves soomeugri rahvaist ja rahvarühmist. Pärast Nõukogude süsteemi kokkuvarisemist õnnestus mul käia kahel korral ka Kesk-Skandinaavia metsasoomlaste asualadel ja ning avaldada neist paar artiklit. Kirjutamisel leidsin tuge ka Mägiste kahest üllitisest. Kahjuks jäi mul läbi uurimata tema põhjalik “Värmlandsfinska ortnamn” ning seepärast kirjutamata ka artikkel sealsete soomepäraste kohanimede saatusest. Aga vaadelgem lühidalt, mida tegi sel alal Mägiste.
Töötades dotsendina Rootsis Lundi ülikoolis, sooritas Mägiste aastail 1947–1951 suviti uurimisreise Värmlandi ja Norra soomekeelseile aladele ehk soomemetsadesse. Usutledes paljusid tollal veel kohalikku soome keelt osanud inimesi, avaldas Mägiste oma uurimused Soome ja Rootsi väljaandeis. Esimene teos “Metsäsuomalaismurteiden nykyisestä vaiheesta” trükiti Helsingis juba 1948. aastal. Selles 43-leheküljeses töös on avaldatud tekste ajavahemikus 1867–1901 sündinud metsasoomlaste keelepruugist ning käsitletud kohanimesid. 1955. a avaldas ta Karlstadis Värmlandi muuseumi väljaandena käsitluse Värmlandi soomepäraseist kohanimedest. Selle 79-leheküljese töö pealkiri on “De värmlandsfinska ortnamnens vittnesbörd”. Teost on hiljem kasutatud ka uuemate turismikaartide väljaaandmisel. Tänapäeval ongi 400-aastane soome talupojakultuur Rootsi Värmlandi ja Dalarna maakonna oluline turismiobjekt, mida suure rõõmuga tutvustatakse ka välismaalastele.
i
OTT KURS, TÜ inimgeograafia emeriitprofessor
